Haldusreform peaks käima samaaegselt riigireformiga, ent viimane on selgelt vaeslapse rollis. Kui me neid kahte asja koosmõjus ei vaata, siis teeme reformi reformimise pärast, mitte selge plaaniga asju paremaks muuta.
Kuigi tänaseks peaks paigas olema konkreetne riigipoolne visioon, millised peaksid olema kohaliku omavalitsuse funktsioonid ja ülesanded pärast haldusreformi, siis kahjuks seda pole. Tekkinud on olukord, kus paljud peavad ühinemisläbirääkimisi, ent keegi päris täpselt ei tea, mis saama hakkab.
Olen riigikogus oleva haldusreformi seaduse suhtes kriitiline, kuna leian, et see pole piisavalt läbi mõeldud. Sellegi poolest, kui keegi küsib, kas haldusreformi on vaja, siis kindel vastus on jah. Reformi on kaua planeeritud ja see tuleb ära teha. Minu mure on selles, et reformi on alustatud valest otsast. Kui mingil hetkel tundus, et tõmbekeskuste Eesti oli saanud toetuse, siis lõpuks heideti see reformiplaan kõrvale.
Mis juhtus? Aasta tagasi panime riigikogus plaanid paika, et tänaseks peaksid olema valmis kõik rakendusotsused ning selgelt välja öeldud ja kirja pandud, millised rahalised toetused ja riiklikud investeeringud on omavalitsustele järgnevatel aastatel tulemas. Seda pole aga tehtud.
Kui tahame, et reformiga muutuks päriselt midagi paremaks, siis tuleb suvel n-ö jalad tagumiku alt välja võtta. Reformi õnnestumiseks tuleb kogu riigihaldusministri aparaat tööle panna, et sügiseks oleks enamikule üleskerkinud probleemidele lahendused leitud ja erinevate pooltega läbi vaieldud. Me oleme ühe aasta juba maha maganud, rohkem aega meil ei ole.
Kas me tahame teha omavalitsustele Kreekat?
Ministri mantraks on saanud, et suured vallad on võimekamad ja väiksemad vähemvõimekad. Käies tihti Eesti erinevais paigus ja kohtudes omavalitsusjuhtidega, julgen väita, et päris nii ei ole. Meil on mitmeid suurvaldu, kes on viimse piirini laenu võtnud, kuid ei ole raha leidnud kooli ega lasteaia renoveerimiseks. Samas on valdu, kus elanikke veidi üle 1000, aga koolid ja lasteaiad on renoveeritud ning lapsi jätkub. Ehitatud on õpilaskodu, korrastatud kultuurikeskused, loodud head sportimisvõimalused, tegutsevad seltsingud, kultuuri-, spordi- ja hariduselu on aktiivne. Üheks heaks näiteks on Jõgevamaal Pala vald, mis on väike, ent kus kõik toimib.
Miks peame hästi hakkama saavat valda liitma omavalitsusega, kes ei ole nii hästi hakkama saanud? Kuidas peaks vallavanem oma rahvale põhjendama, et teiste laen võetakse nüüd ka enda kanda? Peame analüüsima, kas eesmärk on ilma sisulise analüüsita valdade liitmine või peaks olema haldusreformi eesmärgiks eelkõige inimene ja tema heaolu ning munitsipaal- ja riigiteenuste maksimaalselt hea ja professionaalne kättesaadavus.
Aastaid on räägitud, et vähem jõukates piirkondades peaksid tasandusfondist tulevad rahad olema suuremad kui keskustes, kuid täna pole see endiselt nii. See on küll plaanis, kuid kõva häälega veel välja hõigata ei julge.
Küladele õigus ise otsustada
Oleme uue haldusreformiga valmis lõhkuma viimased 50-60 aastat toiminud maakonnad, aga küladele, kes on kokku kasvanud aastasadu, õigust otsustada, kellega liituda, me anda ei taha. Mina arvan, et küladel võiks see otsustusõigus olla.
Esmalt omavalitsustest. Praegu on võrdlemisi selgusetu, mis juhtub siis, kui kohalikud omavalitsused ühinevad üle piiride. Näiteks kui ühinevad Mustvee linn, Avinurme ja Lohusuu vald, siis pole ühtselt selge, mille järgi valitsus otsustab, millises maakonnas see uus omavalitsus hakkab eksisteerima. See võib olla nii Jõgevamaa kui Ida-Virumaa. Samad mured on ka Põltsamaa piirkonnas.
Eelolev võib tunduda tehniline küsimus, kuid tegelikult puudutab väga suures osas inimeste elukorraldust. Maakonna tasandil korraldatakse ja juhitakse enamikku spordi, kultuuri ja haridusega seotud sündmusi ja jagatakse EL rahasid.
Teine küsimus, mis on endiselt lahenduseta, on see, mis saab valdadest, kuhu sundliidetakse kedagi. Kui vabatahtlikud ühinemised lõpevad, siis ühel hetkel võetakse ette need omavalitsused, kes seda pole teinud. Need liidetakse suure tõenäosusega juba varem ühinenud omavalitsuste hulka, kelle nägemus valla elukorraldusest juba eelnevalt ühingulepingus läbi räägitud ja kirjas.
Vallaga, kes sundliidetakse, ei tule sellele uuele kooslusele ühtegi riigipoolset toetust. Ennustan, et Eestis on edaspidi palju omavalitsusi, kus inimesed käivad ringi, n-ö käsi rusikas. Kedagi on kellegagi vägisi kokku pandud ja meenub üks teine aeg. Külad, mis 50-60 aastat tagasi koos kolhoosikorraga vägisi liideti, ei käi tänagi omavahel läbi. Need võimalused ja tingimused, kuidas sundliitmised hakkavad toimuma, tuleks väga hoolikalt läbi kaaluda. Parem oleks, kui selliseid liitmisi oleks minimaalselt.
Nüüd küladest. Täna on meil palju külasid, mille elanikud näevad mõistlikuna liitumist omavalitsusega, kus on neile lähedane teenusekeskus, kuid senine koduvald peab ühinemisläbirääkimisi hoopis mõne teise omavalitsusega. Kuna probleem on õigustud ja oluline, siis tegin haldusreformi seadusesse parandusettepaneku, et külad saaksid otsustada, millise tõmbekeskusega nad soovivad ühineda. Ettepaneku kohaselt on nii, et kui praegu peavad ühinemise heaks kiitma mõlema omavalitsuse volikogud, siis nüüd piisaks küla elanike arvamusküsitluse tulemustest ja selle volikogu heakskiidust, kelle omavalitsusega soovitakse ühineda. Täna on meil olukord, kus küla elanikud näevad mõistlikuna liitumist omavalitsusega, kus on neile lähedane teenuskeskus, kuid senine koduvald on ühinemisläbirääkimistes hoopis mõne teise omavalitsusega. Kui praegu peavad sellise ühinemise heaks kiitma mõlema omavalitsuse volikogud, siis ettepaneku kohaselt piisab küla elanike arvamusküsitluse tulemustest ja selle volikogu heakskiidust kuhu soovitakse ühineda Täna on meil olukord, kus küla elanikud näevad mõistlikuna liitumist omavalitsusega, kus on neile lähedane teenuskeskus, kuid senine koduvald on ühinemisläbirääkimistes hoopis mõne teise omavalitsusega. Kui praegu peavad sellise ühinemise heaks kiitma mõlema omavalitsuse volikogud, siis ettepaneku kohaselt piisab küla elanike arvamusküsitluse tulemustest ja selle volikogu heakskiidust kuhu soovitakse ühineda
Parandusettepanek ei jõudnud kahjuks esimese hooga seadusse, sest ametnikud väitsid, et see on põhiseadusega vastuolus. Tegin antud küsimuses õiguskantslerile päringu. Vastus oli, et põhiseaduse riive puudub ja rahvas on meie riigi kõrgeim võim. Seega tuleks kindlasti selle asjaga edasi minna.
Puudulik riigireform
Haldusreform peaks käima paralleelselt riigireformiga, paraku see täna nii ei ole. Riik peaks jõudma tänasest enam maale, mitte koonduma Tallinna. Kui me tahame peatada ääremaastumist, peame töökohti looma üle Eesti. See tähendab ametkondade viimist Tallinnast välja. Kõrgharidusega inimesed tahaksid elada ka Mulgimaal, Setumaal ja Peipsi ääres, kui neil selleks ainult võimalus oleks.
Töö on oluline, ent vähemasti sama tähtis on seegi, et saaksime teenuseid kasutada kodu lähedal, mitte ei peaks sõitma sadu kilomeetreid Tallinna. Täna on kõik segi nagu puder ja kapsad. Ühtne riigireformi kava puudub.
Riik tõmbab ennast maapiirkondades ainult koomale. Järjekordse antiregionaalse ettevõtmisega tegeleb näiteks maanteeamet, kes soovib sulgeda maakondlikke teenindusbüroosid. Ei mingeid selgitusi, vaid kitsas ringkonnas tehtud otsused.
See ei ole kriitika ainult maanteeametile, vaid kriitika ametkondadele laiemalt. Otsustades ei suudeta näha regiooni keskuste olulisust inimestele. Mis regionaalsest tasakaalustatud arengust ja sisulisest haldusreformist me sel juhul üldse räägime? Paneme järjest kinni maakondlikke teenindusbüroosid, kaotame regioonides töökohti ja jätame kulud lihtsalt inimeste kaela. Aitab jamast.
Maanteeametist juba põgusalt rääkisime, teine hea näide on haigekassa, kelle ülesanne on tagada arstiabi kättesaadavus üle Eesti. Haigekassa poolt pakutav ravimaht halvendab oluliselt eriarstiabi regionaalset kättesaadavust, vähendab ravijuhtumite keskmist maksumust ja suunab statsionaarse ravi tegevusi päevaravisse ilma igasuguse analüüsita. Olen korduvalt öelnud ja kordan veel, et selliseid otsuseid peab tegema riigikogu, mitte üks kõrgepalgaline ametnik. Ametnike ülesanne on pakkuda meie inimeste kvaliteetset teenust ja vajadusel viia läbi koondamisi pealinnas, aga mitte maapiirkondades.
Inimesed peavad põhilised riigi ja omavalitsuse teenused saama koduvallast või regioonikeskusest. Kui meil on selge, millised omavalitsused ja külad soovivad liituda, siis peab riik olema valmis ümber vaatama ka paljud investeeringute otsused, alustades teedeehitustest ja lõpetades ühistranspordiga või siis tervishoiu ja sotsiaalvaldkonnaga. Üksnes sellisel juhul on reformist tolku.
Kodanikul peab ka pärast haldusreformi olema hea oma riigis elada. Kodanik ei ole süüdi, kui kiirustades ja läbi mõtlemata langetatakse valesid otsuseid. Mõtleme asjad korralikult läbi. Haldusreformi eesmärk ei ole üksnes kõike kokku koondada, vaid parandada inimeste elukvaliteeti.
AIVAR KOKK, riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees, IRL
