Valitsus suutis tuleva aasta eelarve Riigikogule üle anda. Suured probleemid on üldjoontes teada, aga rida-realt läbi vaadates võib leida hulgaliselt ka väiksemaid, mille lahendamiseks mänguruum puudub.
Leppides sellega, et ees on kitsad ajad, pean siiski tegema etteheite, mis puudutab senise eelarveprotsessi kvaliteeti. Kõigepealt oli probleeme olukorra tõsiduse teadvustamisega. Lootus imedele pole raskes olukorras parim abimees, aga just seepärast jäid kevadel tegemata need toimingud, mida alles nüüd viimasel minutil rabistades tehti. Teiseks ei ole sääraste otsuste puhul õige selline jookse-viska mäng, nagu käis paaril viimasel nädalal, kui räägiti üksteise võidu ja üksteist süüdistavalt läbisegi mitmetest uutest maksudest ja kärbetest. Nii olulisi küsimusi tuleb lahendada ratsionaalselt ja omavahelist meediavõitlust vältides.
Positiivne on see, et viimasel hetkel heideti kõrvale kõik hädaolukorra maksud, mille mõju ühiskonnale ja tarbijate käitumisele olnuks ettearvamatu.
Kui gaasi- või kütuseaktsiisi tõus tekitanuks ühiskonnas selge meelepaha, siis eelarvet alkoholiaktsiisiga täita on ehk ahvatlevam, aga kui see maks tõuseb järjepanu mitu korda aastas, on salaalkoholi tagasitulek juba tõenäoline. Majandusminister tuli olukorrast välja, tõrjudes lisaks aktsiisidele ka ühistranspordi dotatsioonide vähendamise ja posti kojukandetoetuse kaotamise. Osa probleeme lahendati hoopis riigiettevõtete tulude toomisega eelarvesse.
Kuigi eelarve tegemine valitsuses paistis pikka aega üsna sihitu püksipaikamisena, kus teadlikud prioriteedid on ammu ununenud, ei saa seda lõpptulemuse kohta öelda. Haridusele panustav eelarve peab kindlasti silmas meie kaugemaid huve. See, kuidas õpetajate palga ennaktõus riigi konkurentsivõimeks transformeerub, on siiski pikaajaline ja ka muude meetmete rakendamist nõudev protsess. Ühe valimistsükliga poliitikud seda küll mõõta ei saa.
Kindlasti toob tuleva aasta eelarve ka eesseisva Riigikogu menetluse käigus esile palju emotsioone, küsitavusi ja näpuga näitamisi. Eelarve on tasakaalus paberil ja ilmselt ka koostajate parimais kavatsustes, kuid tegelikkus võib osutuda veel karmimaks. Minu arust on mõistlik mõelda aegsasti 2010. aasta peale, sest suurimad probleemid võivad just siis ees seista. On üpriski tõenäoline, et me ei pääse enam kärisevate pükste lappimisega, vaid vaja on struktuurseid muutusi.
Üks tihti esitatud väide on, et riik on erinevate seadustega fikseeritud kulutustega end kätest ja jalgadest sidunud, mistõttu valitsusel ei olegi palju mänguruumi, et kokku hoida. Ma ei arva, et siin saaksid edu tuua sihitud üksikrünnakud, nagu teederemondiks mineva raha vähendamine ja lahtisidumine kütuseaktsiisist, kaitsekulutuste või kultuurkapitali vähendamine. Pigem on probleem selles, et oleme paljud asjad Eesti riigis sidunud keskmise palgaga ja siis selle keskmise üsna kontrollimatult jalutama saatnud.
Kõrgete riigiametnike ja poliitikute palga lahtisidumine Eesti keskmisest on sümboolselt tähtis, kuid eelarve kogumahtu arvestades mitte väga suurt säästu andev samm. Pigem on see hilinenud eeskuju palgasurve tagasihoidmiseks muudeski sektorites. Küll tuleb mõelda sellele, et keskmise või miinimumpalgaga on seotud ka mitmed suuremahulised sotsiaalsfääri kulud.
Võimalik, et lähiajal tuleb küsida, kui jõukohased need tegelikult Eesti riigile on, ning samas seista silmitsi sellega, kuidas kriis ka paljude inimeste rahakotti ja hinge jõuab.
Rasked ajad on ees mitte ainult Eestis. Majandusprobleemid teevad peavalu palju suurematele riikidele. Hulk aega kestnud demokraatia ja turumajanduse võidukäigu asemel näeme jõumeetodeid rakendavate riikide mõju kasvu. Pikka meelt ja jõudu meile kõigile, et selles olukorras vastu pidada ja oma riiki hoida.
iii
ANDRES HERKEL,
Riigikogu IRLi fraktsiooni aseesimees
