Rahandusministeerium on välja käinud idee muuta Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) äriühinguks. Pea kakskümmend aastat tagasi arutati sama küsimust ja toona otsustati luua meie metsade hoidmise ja majandamise tarbeks riigi ainuke tulundusasutus, mitte äriühing. Miks? Sellepärast, et ligi kolmandikku Eesti pindalast, mida katab riigimets, otsustati võtta kui erandit, mitte lihtsalt riigile tulu toovat ettevõtet, nagu on näiteks Tallinna Sadam.
Kui me muudame RMK äriühinguks, pole me kaitstud selle eest, et selle kaudu kaunistatakse tulevikus rehepaplikult riigieelarvet. Ja ajaloost õppides: ei pruugi minna kaua aega, mil järgmine minister tõstatab juba uue äriettevõtte erastamise kasulikkuse.
RMK loomisel võeti aluseks Põhjamaade mudel ja lähtuti Soome eeskujust. Tollal peeti tähtsaks, et mets on kogu Eesti rahva oma ja tuleb välistada kõik võimalused, et meie maa ja mets satuks võõra kätte. Just seepärast välistati äriühingu vorm. Täna saab tõdeda, et see samm tagas Eesti metsa kaitse ja lõi võimalused arendada loodusharidust. Faktid räägivad enda eest: 225 matkarada, 60 telkimisala ja üle 1000 lõkkeplatsi on investeering, mis on pakkunud elamusi, uusi teadmisi ja tervist sadadele tuhandetele inimestele.
Tulundusasutuse puhul on oluline nii sotsiaalne mõõde kui avalikkuse huvi. Aga äriühingu puhul mõõdetakse tulemust rahas ja kasuminumbrites. Hoiatavaks näiteks olgu meie naaber Läti, kus riigimets on äriühingu majandada. See on toonud kaasa võrreldes Eestiga kordades väiksemad rahalised vahendid, mida panustada looduses liikumiseks mõeldud objektidesse, olgu nendeks siis laudteed, matkarajad või vaatetornid.
RMK üheks keskseks ülesandeks on Eesti metsa säilitamine tulevastele põlvedele. Pole üllatav, et selle tohutu loodusressursi juures leidub neid, kes sooviksid metsast kasu lõigata ja sellega raha teenida. Äriühingu olulisemaks eesmärgiks ongi tuua omanikule võimalikult palju kasu. Olen korduvalt näinud, kuidas Eesti Post põhjendab mõne regionaalpoliitiliselt olulise maapostkontori sulgemist. Et asi ei tasuvat majanduslikult ära. Kuidas aga mõõta rahas matkaraja või vaatetorni tasuvust?
Kui muuta RMK riigile kuuluvaks äriühinguks, siis kasvab surve nii metsa müümisele kui metsamaa rendile andmisele. Samuti on selguseta, mis saab juhul, kui see äriühing läheb pankrotti. Kas siis müüakse riigimets lihtsalt pankrotivarana maha? Igatahes ütles riigikontroll juba aastal 2010, et üheks võimaluseks on luua tänase tulundusasutuse asemel kaks asutust – üks metsa majandamiseks ja teine metsa kaitseks ning haldamiseks. Ka sel juhul jääb vastuseta küsimus, kuidas see aitab kaasa efektiivsemale ja arusaadavamale riigijuhtimisele.
Eesti metsa seisukohalt on ülioluline, et inimesed tuleksid metsa läbimõeldult ning käituksid seal mõistlikult ja heaperemehelikult: teeksid tuld kohas, kuhu RMK on teinud vastava lõkkeplatsi ja toonud ka puud kohale, mitte ei läheks kusagile kaitsealale ise puid langetama. Mida vähem on meie metsades kontrollimatut isetegevust ja anarhiat, seda parem meie loodusele.
Mets on meie „roheline kuld,“ mida peab hoidma ja kaitsma, seepärast ei tohiks ükski muutus ega pööre lähtuda vaid hetkelistest rahavajadustest. Kui lõhkuda midagi, mis hästi töötab, siis peab suutma seda veenvalt põhjendada. Rahandusministeerium räägib täna soovist muuta RMK juhtimine ja eelarve läbipaistvaks. Antud väide tekitab rohkem küsimusi kui vastuseid. Kui ettevõtte tegevuse osas on etteheiteid, siis mis on takistanud neid probleeme varem tõstatamast ja ka lahendamast? Kas tõesti teeb juriidilise staatuse muutmine midagi paremaks? Leian, et hoopis olulisem on säilitada RMK võimekus investeerida matkaradadesse ja loodusteadlikkuse edendamisse. Eesti mets ja selle liigirikkus on väärtus, mille pärast oleme hinnatud ja erilised kogu maailmas.
RAINER VAKRA, riigikogu keskkonnakomisjoni esimees, SDE
