Oktoobri alguses kajastas ajakirjandus jahimehe ja karu kohtumist. See lõppes karule kehvasti, sest jahimees lasi ta maha. Loom jõudis küll meest vigastada, õnneks polnud haavad väga tõsised. Nii et õnneliku lõpuga lugu – paraku mitte karu jaoks. Kas ja kuidas saab metsas nii toimida, et inimeste kohtumised metsarahvaga lõpeksid mõlemale poolele õnnelikult?
Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse ulukiseire osakonna juhataja Peep Männil ütles karuloo kohta, et tegu polnud karu poolt kavandatud rünnakuga, vaid õnnetu juhtumiga. “Metsas kohtusid paanikas põgenev karu ja jahimees. Järgnes teineteise ründamine, kuid kes seda tegelikult alustas, jääbki saladuseks,” ütleb Männil. “Me ei saa kunagi teada, kuidas karu oleks käitunud, kui teda poleks tulistatud. Võime seda vaid seniste juhtumite põhjal oletada.”
Nii meil kui ka mujal maailmas on karud rünnanud inimest valdavalt siis, kui neid on haavatud. Teiseks sagedasemaks rünnaku põhjuseks on olnud inimese ootamatu sattumine poegadega emakaru lähedusse. “Need juhtumid, kus karu on rünnanud inimest kui saaklooma, on haruharvad ning toimunud Põhja-Ameerikas ja Aasias,” rõhutas Männil.
Euroopa pruunkaru peetakse oma alamliikidest kõige vähem agressiivseks. Enamusel juhtumitest, kus karu on inimesele kallale tunginud, on ta tekitanud kergeid vigastusi ning pärast äkkrünnakut põgenenud. Männili sõnul kinnitavad sellist käitumist ka Eesti jahimehed. See näitab, et karu tegutseb vaid enese või poegade kaitseks. Sest arvestades inimese ja karu füüsilist ebavõrdsust, oleks inimene karule ülimalt kerge saak, kui karu seda vaid sooviks. Aga ta ei soovi.
Küll aga võivad karud, kuid ka mõned teised metsloomad (metssiga, põder) mõnikord inimese suunas teha n-ö petterünnaku, peatudes või muutes suunda vaid paar meetrit enne inimest. Taolised juhtumid on karude puhul mitu korda sagedasemad kui füüsilise kontaktiga lõppevad rünnakud. Isegi paanikas põgenev karu võib joosta ette jääva inimese lihtsalt pikali, aga kindlasti ei hakka ta teda korduvalt hammustama. Männil on veendunud, et ka eespool kirjeldatud juhul kutsusid rünnaku esile just lask ja surmav haavamine. Mittelaskmise korral oleksid nii jahimees kui ka karu pääsenud vaid ehmatusega. Kuigi jah, ei saa ka teist võimalust täielikult välistada, kuna karu võib erinevates olukordades tõesti ettearvamatult käituda.
Kui inimesed kohtuvad metsas ootamatult karuga, soovitavad asjatundjad neil ennekõike hoiduda jooksmisest, karjumisest või tulistamisest. Need võivad loomale näida inimesepoolse agressioonina ning esile kutsuda looma kaitserünnaku. Püssi paugutamine ei ole alati kaugeltki parim lahendus võimaliku konflikti ennetamiseks. Loomaga kohtumisel peaks jääma rahulikuks, rääkima temaga rahulikult ning aeglaselt taanduma. Karu tõelise rünnaku korral tuleks pikali visata ja kätega kaela kaitsta. Lamav inimene ei kujuta karule või ta poegadele enam ohtu ning loom taandub.
Mida teha kohtumisel suurulukiga
*Ära lähene loomale, vaid taandu aeglaselt; tee häält, aga ära karju.
*Väldi seismist kitsastes kohtades, jäta endale taganemistee ning enda ja looma vahele mõni objekt, mille taha saab vajadusel varjuda, sest põgenemisvõimaluseta loom võib rünnata.
*Ära jää looma ja tema poegade vahele, siis võib loom rünnata.
*Looma lähedal üksi olles ära kummarda või kükita, sest loom hindab vastase suurust ja ohtlikkust tema silmade kõrguse järgi maapinnast – selle järgi on inimene talle võrdlemisi ohtlik. Kui kummardad, siis ründe oht suureneb.
*Käitu loomaga kohtudes rahulikult.
*Enamasti on loomad naistega kohtudes rahulikumad, sest tajuvad inimese kehakeelt. Nii loomadel kui ka inimestel on isased suuremad ja agressiivsemad, seega ka ohtlikumad.
AGNES JÜRGENS,
keskkonnaministeeriumi avalike suhete nõunik
