Küsimus, millega peame tegelema, pole niivõrd tarbimine ja selle iseloom, vaid just investeeringud ning nende iseloom.
Investeeringute profiil määrab väga pikaks ajaks ära edasise majandustegevuse raamid.
Mõistagi on kirjanduse ja kunsti tarbimisel väiksem ökoloogiline jalajälg kui materjalimahukal kraamil.
Kunsti ja kultuuri tarbimine ei väära aga kuidagi keskkonnamahukate kaupade ja teenuste tarbimist, kui investeeringud pole eelnevalt säästlikeks seadistatud.
Nii on rohelise majanduse peamine olemus investeeringute iseloomus. Need peavad olema sellised, et ühiskond oleks ressursside kasutamise suhtes jätkusuutlik.
See tähendab näiteks energiasäästu, taastuvenergeetika ja kompaktsema planeeringu eelistamist või koguni ainuvõimalikuks muutmist. Investeeringud, eriti riiklikud, on ennekõike selleks, et luua raamistik ettevõtlusele ning majandustegevusele. Loomulikult tuleb raamistikuks pidada ka seadusi, kuid mitte ainult.
See on kehv plaan, kui investeeringute ainsaks eesmärgiks on tekitada ägedaid kassavoogusid.
Kodu mugavuski ei tulene sellest, et te soetate endale kasumliku diivani. Pigem eelistate kestvat, puhastatavat ning esteetilist ja mugavat eset.
Teine rohemajanduse tugisammas on loomulikult laiendatud arvepidamine. Selline, kus arvet ei peeta ainult nende varade ja kohustuste üle, mis on mõõdetavad rahas, vaid ka nende üle, mida kutsume loodukapitaliks. Looduskapital peab olema nii ettevõtte kui riigi tasemel selle ulatuse ja kasutuse mõttes väljaarvutatav.
Mõõtes saame teada, kus me oma maailmakasutusega tegelikult oleme, ning paika panna ka tegelikud jätkusuutlikkuse kriteeriumid või kokkulepped.
Näiteks ka need, millel on põhjust öelda, et liigselt loodusvarasid ja loodusetaluvust pruukinud ettevõtte võiks kuulutada ökoloogilises pankrotis olevaks.
Majandus ja ettevõtlus ei pea olema vaid finantssektori teenindaja.
Tänased majandusmudelid ja -praktikad seda paraku on.
Ärilist ja ennekõike finantslusti saab nautida jätkusuutliku ruumi piires. Selleks ruumiks on inimese loodav tehiskeskkond. Selle raamid tulenevad aga ennekõike looduse võimalustest, mitte niivõrd inimese finantslustist. Finantslustist lähtuvalt paika pandud raamid lõpevad paratamatult majanduskriisiga.
Raiskavates raamides ei saa tegevusel olla säästvat sisu ja mõju.
Investeeringute iseloom tuleb ses mõttes lahku viia finantsmajanduse protsessidest.
Uus majandus ei tähenda pelgalt uusi masinaid vanades raamides. Uus ja roheline majandus tähendabki nii uusi raame kui uusi masinaid, kui hästi lihtsalt öelda.
Ja vana asja juurde tagasi. Oleks maapõueseadus jäänud erireeglita, millega Kiviõli Keemiatööstus suure ja ahvatleva kingituse sai, oleksid olemata ilmselt ka kõik need palgamõrvamängud ja muud veidrused. Raamid olgu kõigile ühetaolised ja arukad, looduse tegelikest ja mõõdetud võimalustest lähtuvad.
Nii kaob ka alus ressursikuritegevuseks ning fossiilmõrvadeks.
i
MAREK STRANDBERG, Riigikogu liige, Erakond Eestimaa Rohelised
