Roheliste roll on pakkuda vasak-paremtasandil toimuvale poliitikale kolmandat mõõdet. See mõõde puudutab meid kõiki ühepalju ja võrdselt. See mõõde on küll vähetajutav, aga siiski oluline, sest selle nimi on loodus.
iii
Johann Wolfgang Goethe on öelnud: “Loodus nalja ei mõista, ta on alati aus, alati tõsine, alati karm. Tal on alati õigus. Vead on inimeste pärusmaa.” Nagu näete, teati seda juba ammu. Märkama ja aru saama on aga hakatud hiljaaegu. See ongi rohelise poliitika üks alustest — võtke või jätke.
Ehk on Eesti rohelised üldse raskelt määratletavad sellel vasak-parem-skaalal, mille ajalooline taust on pärit ammusest ajast. Sellest ajast, kui Läänemaailma tegevusel ei olnud looduse piire ees. Need piirid on üldse küllalt hilja tekkinud. Piiridest jooksime me inimkonnaga üle 1987. aastal, kui hakkasime kasutama loodusressursse rohkem, kui Maal neid pakkuda oli. Täna on see 1,4 korda suurem, kui Maal pakkuda on.
Põhimõtete hulgas looduskapitalism
See aga ongi tänaste roheliste, vähemalt Eesti roheliste üks peamisi probleeme, millega tegeleda.
See pole niivõrd küsimus vasakust või paremast ilmavaatest, vaid küsimus hoopis teistest väärtustest. See ongi poliitilise mõtte kolmas, roheline mõõde.
On hea, et erakondade ümberkujunemise jutt on selle teema taas avalikkuse ette toonud. Nii ongi lihtne öelda, et Eesti
Roheliste erakond pole klassikalises mõttes vasakpoolne ega parempoolne.
Meie põhimõtete hulgas on looduskapitalism ehk arusaam sellest, et majandamise mõõtmise aluseks on kapitaliarvestus ja vajadus kapitali säilitada/kasvatada. Aga selle kapitali hulka tuleb arvata ka looduskeskkond.
Sellest arusaamast tulenevad ka teatud järeldused, nagu näiteks vajadus eelistada tarbimise ja ressursikasutusega seotud makse isikumaksudele.
Isikumaksude mõõdukuse põhimõte pole aga vasakpoolne arusaam. Seda enam, et ka Eesti sotsialistid on teatanud oma soovist juurutada astmeline tulumaks. Seda oludes, kus näiteks Soome rohelisest tööminister ütleb selgelt, et Soome jaoks on astmeline tulumaks saanud probleemiks, kuna on muutnud moel või teisel sotsiaalhoolekandesüsteemi jäigaks, läbipaistmatuks ja teatud mõttes juhitamatuks.
Tagasiminek suurtootmisel põhinevasse ühiskonda
Mõelge ka ise: keerulistes oludes on ju kõrged isikumaksud need, mis teevad inimese ettevõtjale kalliks, ja muu tegevuse, näiteks toorainekasutuse, odavaks. Nii see siis juhtubki. Sellises lahenduses pole aga midagi innovatiivset, vaid pigem on see tagasiminek kaevandustel ja suurtootmisel põhinevasse ühiskonda.
Niipalju siis roheliste seosest vasakpoolsusega. Samas ei lahenda kõrged isikumaksud aga ühelgi moel tänase maailma tegelikke probleeme, mille keskmes on loodusvarade ja -võimaluste ületarbimine ning energiavarude ning sellega seotud mugavuste ebaühtlane jaotumine maailma riikide ja rahvaste vahel.
Siit tuleneb ka Eesti roheliste sotsiaalne mõõde, milleks on naturaaldemokraatia ehk püüe, et kõigile siia sündinud ja sündivatele inimestele oleks tagatud heaolu ning selle saavutamiseks vajalik tehnika ning loodusressursid. Sõnastus võib tunduda ehk liialt tehniline, kuid sisuliselt tähendab see seda, et me eluks pole vaja mitte ühepalju või ühtlustatult rahalisi vahendeid (vasakpoolne hoiak), vaid ikkagi võrdselt mulda, vett ja õhku ning energiavoogudele ligipääsu ning nende mugavuseks muundamiseks vajalikku tehnikat.
See viimane ongi roheline sotsiaalse võrdsuse arusaam. Taas erinev Eesti sotsialistide omast, kes on olnud ülimalt kriitilised ressursimaksude ja tarbimismaksude tõusude puhul ja sidunud just neid samme nii hinnatõusude kui sellega kaasneva ebavõrdsusega.
Tegelikult on roheliste sooviks väärtustasakaalude muutmisega loodav uus majandussuhete ja tasakaalude olek, mis on võrdsete võimaluste tekitaja nii riigiti kui üleilmselt.
Isiklik heaolu muutis iibe negatiivseks
Enamgi, meie tänaseks veendumuseks on, et rahvastikuplahvatust ei ohja mitte haigused või sõjad, nagu küünikud arvavad, või siis arenguabi, nagu loodetakse, vaid ikkagi loodusvarade, energia ja seda mugavuseks muutva tehnika ühtlane kättesaadavus. Isikliku heaolu saavutatavus oli ju ka see, mis näiteks Eesti iibe negatiivseks muutis. Nii on juhtunud ka mujal arenevates riikides.
See on osa neist põhimõtetest, mis rohelisi poliitmaastikul hoiab. Nagu näete, ei ole tegu selge vasak- ega parempoolusega, vaid hoopis uue mõõtmega. Nii on erakondade liitumisest rääkiminegi üksjagu ennatlik, sest mistahes liitumiseks oleks vaja jõuda ühiste aluspõhimõteteni. Täna on Eesti poliitväljakul olemas x- ja y-telg. Rohelised toimetavad aga valdavalt z-mõõtmes. Ehk oleks tõesti viimane aeg lamedast poliitikast ruumilisemaks muutuda.
iii
MAREK STRANDBERG, Eestimaa Roheliste erakonna eestkõneleja
