Eelnevad kongressid on kajastanud vaid maaelu hetkeseisu ja pole erilist tähelepanu pööranud protsessi kui sellise jõujoonte liikumisele. Me peaksime oma kongressi näitama kui arenguid jälgiv, analüüsiv ja tulevikunägemusi hindav ning määrav suurfoorum. Kongressi selgepiirilisus ja asjalikkus looks töise meeleolu ning innustaks osavõtule ja kaasarääkimisele.
Maarahva kongressid alates esimesest, mis toimus 3. ja 4. märtsil 1994, on kantud soovist üles ehitada rahvast ühendav heaoluriik, ja teadmisega, et maaelanikkond ning maaelu on omaette väärtused, mida tuleb ühiste jõupingutustega hoida.
Esitab valitsusele kava
President Lennart Meri ütles I kongressi avasõnas, et riigi tugevus sõltub tema tagala tugevusest. Eesti eksisteerimise aluseks on iseseisev ja uhke talumees. Järgnevad aastad on näidanud, et erakondade huvi maaelu vastu on järk-järgult hääbunud ja maainimesega tegelemine on lausa taunitav. Kahel järjestikusel Maarahva Konverentsil on tehtud põhjalikke ettevalmistusi V Maarahva Kongressi ettevalmistamiseks. Sellel, käesoleva aasta oktoobris toimuval maarahva suurüritusel annab maarahvas oma nägemuse sellest, mis on vahepealsete aastatega juhtunud, ja esitab valitsusele konkreetse kava, et säilitada meie allesjäänud külad ja tagada eestluse elujõud.</p>
Maainimeste elulaadis hakkavad ilmnema pöördumatud protsessid. Väike- ehk elatustalusid jääb üha vähemaks ja üksik lehm karjamaal on Eesti oludes juba tõeline vaatamisväärsus. Koos väikekarjade kadumisega kadus paljudel talupidajatel ka sissetulekuallikas, võimalus eluga toime tulla. Nad jäid faktiliselt töötuteks. Ka suured põllumajandusettevõtted vähendavad töötajate arvu, et ots otsaga kokku tulla. Nii polegi juba täna maapiirkondades võimekust tööotsijale ametlikku ja pidevat tööd tagada. Kas hakkame tõesti elektroonika-küberneetika- ja geneetikaajastul Eestimaal tagasi jõudma naturaalmajanduse radadele, kus raha, mida maal niikuinii pole, kaotab ka oma tegeliku otstarbe?
Meie mure on seda põhjendatum, et meetmeid nende negatiivsete nähtuste pidurdamiseks ei ole kasutusele võetud ja jääb mulje, et seda ei kavatsetagi teha. Kas tõesti loodetakse ikka veel turumajanduse imettegevale võimele?
Kahju, et meie riigijuhid pole ajaloost selgeks saanud, et seda rahvast siin põhjamaisel maalapil on “tormidest ja tuultest“ hoolimata oma sitkete juurtega kinni hoidnud meie isade ja emade katkematu side just maaga. Ka oma vabaduse võitsime kätte esmajoones armastusest maa kui eluallika vastu.
See, et täna küladesse kiiged ja külaseltsid kerkivad, on küll tore ettevõtmine, aga mis sellest kõigest kasu, kui maal pole tootmist ja sellest lähtuvalt töökohti – siis pole ka noori inimesi. Täna kiiguvad kiikedel pensionärid, aga homme liigutab kiikesid vaid tuul.
Eluõigus nii suur- kui väiketootjale
On viimane aeg aru saada, et nii väike- kui suurtootjad põllumajanduses on maapiirkondade elulaadi olulisemad tagajad ja jätkajad. Nad kõik elavad maal, teevad samaväärset tööd ja mõtlevad sarnaselt, aga ometi on riik suhtunud nendesse pikki aastaid erinevalt, toetades kord väiketootjaid, jättes suurtootjad abita, ja siis jälle vastupidi toiminud. See on ju otsene vastasseisu tekitamine ning ühtlasi maatootmise lõhestamine. Aeg on see vahetegemine lõpetada ja aru saada, et nii väike- kui suurtootjad elavad ning töötavad maal selle nimel, et nii linna kui maainimese lauale jõuks eestimaine piim, liha ja leib.
Huvitav, aga mõistmatu on jälgida valitsuserakondade selekteeritud mõttemalle. Kui tegemist on teemadega, mis puudutavad kas erakondade rahastamist, sihtfinantseerimist või liidrite palgamotivatsioone, otsitakse ja leitakse hulgi elavaid ja ilmekaid näiteid heaoluriikidest, tõestamaks, et on vaja just seda valdkonda eriliselt rahastada või selle ja selle elanikkonnagrupi tasustamist eriliselt motiveerida.
Kui aga juhtub tegemist olema maaelu, regionaaltasandi või lihtsalt maal elavate ja suurtes probleemides vaevlevate inimestega, siis istutakse silmaklappidega ega nähta enese kinganinadest kaugemale. Milleni selline pimesikumäng viib, võib vaid aimata, aga valitud tegevusmall maksab selle selektsiooni meile ühel heal päeval kuhjaga tagasi. Ega ilmaasjata ütle ka eestlaste tuntud vanasõna, et narrid põldu ühe korra, narrib põld sind seitse korda.
Ebanormaalselt palju töötuid
Ometi on ju võimalik leida hulgaliselt häid kogemusi regionaalse tasakaalu saavutamisel, inimeste motiveerimisel ja elukvaliteedi ühtlustamisel linna ja maa vahel. Isegi viletsal nõukaajal üritati maal elavate inimeste elukvaliteeti tõsta. Paljuski oli see küll loosunglik, aga ometi suudeti hea tahtmise korral üht-teist ära teha. Isegi rahva vool linnadesse aeglustus. Et maaelu ei hääbuks, tuleks riigil oma vahenditest panustada just väikeettevõtlusse, et maal tekiks inimestel võimalus endale ise töökohti luua. Nii oleks võimalik säilitada isatalu, kasvatada üles lapsed, kes armastavad oma kodukohta ja suure tõenäosusega jätkavad isa-ema poolt algatatut.
Riik peaks käima lükkama varumissüsteemi, mis annab nii mitmeteski riikides väiketalunikule võimaluse toota. Esimese oma riigi aegsed ekspordile suunatud varumisettevõtted või, muna ja peekoni välja müümiseks olid ju riigi algatatud ja ka rahastatud. Samuti ehitati üles mitmed muud sajaprotsendilise riigiosalusega ettevõtted. Tänane ebanormaalselt suur töötus ei pruugi ilma riigi aktiivse osavõtuta väheneda. Elujõuliste maapiirkondade säilimine on rahvale ja riigile garantii ekstreemsete aegade üleelamiseks. Kummalisel kombel mõistavad valitsevad erakonnad küll seda sõnumit imehästi, lausa luulevormis valijatele ette vuristada, aga õhku hõljuma on need värsid siiani jäänudki.
Näiteid ja kogemusi pole vaja minna koguma ei Hiinasse ega Tšiilisse. Meie hõimukaaslane, väga hea naaber ja igakülgne abimees Soome oleks arvatavasti kohe nõus meid regionaalpoliitikas nõustama. Kui meie riigijuhid sarnaseid ettepanekuid muidugi vajaksid.
Väga harmooniline regionaalmajanduspoliitika on loonud Soomes võimalused, kus inimesed meelsasti ka põhjapoolsetes maakondades elavad ega kipu kusagile. Soodustused eluasemete ehitamisel, erinev maksupoliitika ja muud täiendavad tagatised annavad Soomes võimaluse kõigil selle riigi inimestel ennast soomlastena tunda ja selle üle uhked olla. Kuhu aga hakkab kaduma meie “uhke ja hää on olla eestlane”?
i
TOOMAS PAUR, Keskerakond
