Peaminister püüdis oma kõnes, kus ta 2012. aasta riigieelarvet kaitses, jätta muljet, et Eestil läheb kohe nii hästi, et meie riik saab lõpuks valmis ja kõik kaasmaalased on rikkad ja õnnelikud!
Eelarvekavale põhjalikumalt ning ilma roosade prillideta otse vaadates on aga pilt hoopis teine: sotsiaalsed lõhed ühiskonnas pigem suurenevad ning vähekindlustatud perede reaalne toimetulek halveneb üldise hinnatõusu valguses veelgi.
Esmalt tuleb nukralt tõdeda, et sotsiaaldemokraatidele olulised valdkonnad ei kuulu enamasti valitsuse eelistuste hulka.
Jätkuvalt on kurb seis omavalitsuste rahastamisega. Andrus Ansipi juhitaval valitsusel napib selgelt poliitilist tahet astuda samme, mis tagaksid omavalitsuste hakkamasaamise. Rääkimata sellest, et valitsus vilistab riigikohtu lahendile, mis kohustab teda seisma selle eest, et omavalitsuste kohustuste täitmine oleks rahaliselt tagatud.
Väikeseks päikesekiireks on kohalike teede rahastamise mõningane paranemine. Nimelt on koalitsioon lubanud suunata teehoidu 6,7 protsenti kütuseaktsiisist laekuvast rahast tänase viie protsendi asemel. Veidi vabamaks on muutumas ka kohalike omavalitsuste laenutingimused.
Aga eelarve üldise 11-protsendilise kasvu juures on regionaalministri valitsemisala sisuliselt ainus, mis oluliselt raha kaotab. Eurotoetuste kahanemise tõttu saavad omavalitsused edaspidi vähem investeerida.
Sotsiaaldemokraadid seisavad eelarvedebattides õpetajate, kultuuritöötajate, päästjate ja kiirabijuhtide palgatõusu ning lastetoetuste suurendamise eest.
On lausa häbiväärne, et valitsus ei taha kuuldagi ligi kümme aastat muutumatuna püsinud 19 euro (300 krooni) suuruse lastetoetuse tõstmisest. Selle ajale jalgu jäänud toetuse kolmekordistamine on jätkuvalt üks meie prioriteete. Kuidagi ei saa mõistlikuks ja õiglaseks pidada, et emapalga ülempiir on lastetoetusest ligi 100 korda suurem.
Valitsus hoopleb igal rindel 4,4-protsendilise pensionitõusuga. Tõsiasi on, et pensione ei tõsta ei Reformierakond ega IRL, vaid hoopis seadus, mille alusel peavad pensionid seoses elukalliduse kasvu ja palgatõusuga nii või teisiti kerkima. Paraku on tõsiasi seegi, et tegelikkuses pidurdab valitsus pensionitõusu, sest pensioniindeks lubaks seda suurendada 5,4 protsendi võrra. Olen nõus, et otsused on siin keerulised: 2012 aastal suunatakse pensionitõusu vanas rahas üle miljardi krooni ja veelgi rohkem läheb teise samba taastamisse.
Eelarvemenetluse taustal häirib mind väga koalitsioonipoliitikute ülbus ja kelkimine. Toon näiteks lubaduse pakkuda kõigile tasuta kõrgharidust. Samal ajal haridusministri reformikava hoopis piirab tasuta kõrghariduse kättesaadavust ja noorte valikuid.
Üheks suuremaks “fopaaks” pean ma plaani tagada riigieelarve muid väljaminekuid haigekassa ja töötukassa reservide arvel. Tegu on töövõtjate ja tööandjate käest kogutud inimeste raviraha ja töötutele mõeldud rahaga, mida võib vaja minna eriolukordades. Valitsus ei tohi neid reserve omavoliliselt eelarve tasakaalustamiseks kasutada, kuna uue kriisi tulek pole täna välistatud. Lisaks on see plaan lausa kuritahtlik töö kaotanud inimeste suhtes, kes vajavad igakülgset tuge.
Eelarvesse on sisse kirjutatud ka CO2 kvoodi müügist laekuvad vahendid, millega on võimalik korda teha mitmed hooned. Siin saab ette heita valikukriteeriume: riigimeheliku käitumise korral olnuks objektide nimistu sootuks teistsugune ning otsuste tagant ei paistaks parteikontorite kõrvad.
Peaminister pani oma kiidukõnes saadikutele südamele olla vastutustundlik ja mitte esitada opositsiooni poolelt kulusid, mille katmine ei ole jõukohane. Seega on valitsusjuhi hinnangul riigile jõukohased vaid need kulutused, mille paremerakonnad on ise eelarvet kokku pannes välja valinud. See on taaskord tõemonopoli kuulutamine, siinkohal ei erine meie avalik retoorika just palju suure naaberriigi omast.
Leian, et makromajandusliku statistika asemel tuleb väikese riigi eelarves esiplaanile seada inimeste heaolu. Erinevalt peaministrist usun ma, et eelarvet ümber tehes on võimalik Eesti inimeste elu-olu järgmisel aastal parandada. Samuti ei ole ma võimeline uskuma, et esitatud eelarve on lausa nii hea, et terve riik järgmisel aastal päris valmis saab.
Riigikogu liikmena tahan väga loota, et koalitsioon kuulab ka opositsiooni ettepanekuid ega sõida neist teerulliga üle.
i
KAJAR LEMBER, Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
