Kõigepealt peaksime kokku leppima, mida mõtleme sõna “areng” all, ja pikemasse arutellu laskumata küsima, kas kärpimine, vähendamine, kokkutõmbamine on areng? Võib ju öelda, et üldiselt kasutatakse mõistet “areng” kasvu kirjeldavat suundumust silmas pidades. Siit ka küsimus, kas kavandatavast tõmbekeskustepõhisest haldusreformist saab alguse uus kasv Eesti riigis?
Kui võtta aluseks omavalitsuste territooriumi suurus, siis oleks kasv kindlasti olemas, kuid kas territoriaalselt suurem omavalitsus tagab ka Eesti riigi kui terviku jaoks uue arengu, uue kasvu – ei tea. Mõttearendusena võiksime analüüsida, kuidas mõjutab omavalitsuste liitmine kõige probleemsemaid suundumusi rahvastikus, majanduses ja demokraatias.
Uute piiride joonistamine ei aita
Rahvastiku muutused on tingitud suuresti kolmest probleemist: madal sündivus, rahvastiku vananemine, suur väljaränne. Kuidas aitab omavalitsuste liitmine ja suurte omavalitsuste teke neid probleeme lahendada? Kas meie noortesse peredesse hakkab lapsi juurde sündima, kui Jõgevamaal on näiteks ainult üks vald? Kas vananeva elanikkonnaga riigi majandusprobleeme saab lahendada uute piiride joonistamisega? Kas väljaränne Eestist pidurdub, kui tekib juurde uusi ääremaid? Vastus on ei!
Hea majanduskeskkond, töökohad, teenuste kättesaadavus, sotsiaalne turvalisus ja kindlustunne tuleviku ees saaksid olla rahvastiku arengu positiivsed mõjutajad. Regionaalminister Kiisleri kavandatud reformikava seda kõike kindlasti ei paku.
Eesti majanduse probleemiks on nimetatud tootmise vähest efektiivsust, mis tingib omakorda tööliste madala palgataseme ja tulemusena inimeste suundumise paremasse töö- ja elukeskkonda. Kas probleem on meie tööjõu madalas kvaliteedis, ettevõtete töö korraldamatuses, teaduse ja tehnoloogia madalas arengutasemes või hoopis riigi maksupoliitikas?
Eelisareng keskustele
Probleeme on kõigis loetletud valdkondades, kuid tõmbekeskustepõhine haldusreform oodatud lahendusi ei too. Võimu ja raha kontsentreerumine maakonnakeskustesse annab võimaluse eelisarenguks vaid keskustele ja viib taandarengusse ülejäänud piirkonnad, mis asuvad keskustest väljaspool. See tähendab, et ääremaade osa tervikuna Eestis suureneb. Juba täna on seoses inimeste elamaasumisega keskustesse tekkinud olukord, kus on puudu vajalikust sotsiaalsest taristust (koolid, lasteaiad) ja kaugemates piirkondades on olemas olevad koolid ja lasteaiad pooltühjad. Piiride joonistamise asemel turgutaksid meie majandust, looksid juurde töökohti ja parandaksid inimeste elatustaset näiteks riigipoolsed meetmed kohaliku ressursi kasutuselevõtmiseks kohalikus tootmises, on see siis energia tootmine või midagi muud. Oluline on tootmiskulude optimeerimine ja toormele lisandväärtuse andmine – kohalikku ressurssi on otstarbekas kasutada või väärindada kohapeal. Transpordikulude optimeerimine, uute tehnoloogiate ja tehnika kasutamine aitab kaasa kulude vähendamisele ja efektiivsuse suurenemisele. Pole ju mõtet vedada hakkepuitu või toorpuitu Lõuna-Eestist põhjarannikule, või veel hullem, Eestist välja. Mida lähemal on tootmisüksus ressursile, mida rohkem lisandväärtust kohapeal toormele anname, seda rohkem loome väärtusi ja seda efektiivsemad me oleme. See on vaid üks näide ühest valdkonnast, mis aitaks majanduses kuhjunud probleeme lahendada.
Ja kolmandaks siis demokraatiast, meie riigi põhiseaduslikust korralduslikust alusest. (Üllatavalt on hakatud autokraate avalikus meedias viimastel päevadel hoopis positiivsemas valguses näitama kui varem.)
Halduskorralduslikus kontekstis (ja mitte ainult) on vast kõige olulisem nn lähimuse printsiip. See tähendab antud kirjatüki kontekstis, et asjade üle tuleb otsustada sellel tasandil, kus nad asuvad. Mida kaugemale inimesest otsustustasand liigub, seda vähem on inimesed kaasatud, seda vähem tunnevad nad, et neist midagi sõltub. Kavandatud tõmbekeskustepõhise haldusreformi kava viiks meid tagasi nõukogudeaegsesse külanõukogude süsteemi (moodsa mudeli puhul siis teenuskeskused). Otsustati mujal, kohapeal tuli ainult otsuseid täita (täitevkomiteed). Kas selline mudel on demokraatlik? Kindlasti mitte!
Vaja on halduskorralduse muutusi
Millised on siis paremad lahendused? Õigem oleks haldusreformi asemel hakata rääkima ja tegelikult ette valmistama halduskorralduse muutmist (seda mitte ainult kohaliku omavalitsuse, vaid kogu riigi tasandil), mis sisuliselt tähendaks mõistlikku ülesannete ja raha jaotamist riigi ja kohalike omavalitsuste tasanditel. Elu on oluliselt muutunud ja seetõttu vajame oma riigis elu korraldamiseks ka uusi lahendusi. Need lahendused peavad tagama meie inimressursi arengu, majanduse kasvu ja tootmise efektiivsuse ning demokraatliku riigikorralduse jätkumise. Pelgalt omavalitsuste liitmisega ei saavuta midagi. Mõistlik on jaotada kohaliku omavalitsuse ja riigi ülesanded maakonna tasandil põhimõttel, et täidame ülesandeid sellel tasandil, kus see on majanduslikult ja korralduslikult kõige optimaalsem. Selleks on vaja luua õiguslik alus, mis võib realiseeruda kas omavalitsuste liitude avalik-õigusliku institutsiooni või teise (maakondliku) tasandi omavalitsuse loomisega.
On ebaõiglane rääkida Eesti silmapaistvast arengust ja samas öelda, et meie omavalitsused on haldussuutmatud, et nad on nõrgad ja ei tule toime. Eesti omavalitsused, nagu kogu riik tervikuna, on teinud 22 aastaga läbi muljetavaldava arengu. Probleemid omavalitsustes finantsmajandusliku toimetulekuga tekkisid siis, kui keskvalitsus kärpis oluliselt omavalitsuste tulubaasi, jättes samas ülesannete ja kohustustekoorma samaks. Kui võrrelda aga riigi ja omavalitsuste tulude kasvukõverat, siis jääb omavalitsuste tulude kasv selgelt riigi omadele alla ja kulude kasvu vahe on suurenemas. Siin on ka vastus küsimusele, kus on suuremad kokkuhoiukohad ja suuremad arenguvõimalused.
Vajame teadlaste abi
Haldusreformi kava ette valmistav Sulev Valner on avaldanud lootust, et poolehoid haldusreformi mudelile tuleb laiapinnaline ega jää praeguste reformivastaste taha. Valner näeb reformivastastena omavalitsustegelasi, öeldes, et “… Ilmselt ei ole põhjust loota sellele, et reformi eestvedajateks saavad kohalike omavalitsuste tegelased, kellel on otsene mure isikliku töö pärast …”.
Tegelikult on nn “kohaliku omavalitsuse tegelased” riigis halduskorralduse paremaks muutmise poolt olnud aegadest, mil see teema päevakorda tõusis. Eelnevad reformikavad on aga jooksnud liiva, sest valitsuses pole jõutud kokkuleppele, kuidas riigis haldust paremini korraldada. Halduskorralduses sisulisi lahendusi otsimata ei jõuta piiride joonistamisega ka seekord kaugemale.
Aga kuidas siis ikkagi jõuda mõistliku lahenduseni, mis rahuldaks nii tavakodanikku kui ettevõtjat, oleks vähem kulukas ja bürokraatlik ning lahendaks eespool tõstatud probleemid? Kuna erinevate regionaalministrite poolt välja käidud reformikavad on jäänudki lihtsalt kavadeks, siis saab lahendus tulla ainult läbi valitsusjuhi, kes asub riigis halduskorralduse korrastamise eestvedajaks, andes teadlastele, pädevatele ministeeriumidele ja asutustele ülesande halduskorralduse muutmise kava ettevalmistamiseks. Kui sellega täna alustada, on võimalik juba 2015. aastal minna riigis üle halduskorraldusele, mis tagab Eesti riigi arengu ja kestvuse ning inimeste hea- ja rahulolu kasvu.
i
JÜRI MOROZOV, Saare vallavanem, halduskorralduse muutmise pooldaja
