Johannes Malm, Malmi talu peremees:
“Ta tegi õige otsuse. Mina pooldan üldse Rüütlit, sest ta on sirge seljaga maamees, põllumees nagu minagi. Ega Rüütlil sobinukski sinna püüne peale minna, siis oleks ta jälle nagu tolle partei mees, kus ta ülemnõukogu ajal oli. Mine tea, äkki pistetakse Moskvas mõni paber ette, et kirjuta aga alla. Keegi meie riigitegelastest võiks pidustustele siiski minna, mis sest, et koos fasismi lõpuga tuli kommunism ? ühed sandid mõlemad. Peaminister keeldus minemast, eks ta kardab, et pärast võetakse koha pealt maha, uut välisministrit aga sinna ei kutsutagi.”
Alje Kopti, lasteaednik Laiuselt:
“Arvan, et meie president talitas õigesti, kui ei võtnud Moskva kutset vastu. Eesti võidupäev on ikkagi 23. juunil, milles president osaleb. 9. Maid, Suures Isamaasõjas saavutatud võidu päeva võib tõlgendada nii ja naa, oleneb, kummalt poolt vaadata. Sõda oli ohvriterohke nii võitjate kui kaotajate poolel, langenuid peab austama. Võidu aastapäeva pidustustele võinuks presidendi asemel välisminister, kuid teda ei kutsutud. Põhjuseks võib olla seegi, et teda veel ei tunta, sest meil vahetatakse ministreid üsna tihti.”
Liina Tamm, Viljandi Kultuuriakadeemia tudeng:
“Enamik riigijuhte läheb, Eesti president oleks võinud kutse samuti vastu võtta. Juba seepärast, et Eesti on paratamatult Venemaaga ajalooliselt seotud. Eestlasi võitles ja langes mõlemal pool rindejoont. Ebaõiglane, et millegipärast tehakse nüüd maha neid, kes sõdisid vene poolel. Paljudel polnud ju valida, kummal pool võidelda, oli tähtis, et Eesti jääks iseseisvaks. Meie riigijuhid peaksid tõsiselt kaaluma, millistele lepetele ja deklaratsioonidele alla kirjutada. Olen selle vastu, et Eesti võtab osa Iraagi sõjast. Nagu ütles üks Prantsuse riigitegelane: meil on alati võimalus vaikida.”
Õiela Kiik, koondamisteate saanud õmbleja Mustveest:
“Õige otsus, et president tahab olla ka sellel päeval koos oma rahvaga. Olen olnud alati Rüütli poolt ja toetan teda edaspidigi, sest üsna suur oli tema teene, et saime tagasi oma riigi iseseisvuse. Juba 1988. aastal, kui ta Moskvasse kutsuti ja ?vitsa anti?, sest esitas “suurele vennale” oma rahva soovi saada iseseisvaks, seisis ta sirge seljaga. Mida olekski tal seal nüüd teha, kas piirilepingule või ühisdeklaratsioonile alla kirjutada? Setomaa probleeme ei arutataks nüüd enam nagunii, ei taheta meile tagasi anda tükikesti esimese Eesti Vabariigi aegset maad.”
Allan Otti, Põltsamaa Kodu- ja Põllutöökooli õpilane:
“Arvan, et Eesti president oleks pidanud võtma kutse vastu, minema Moskvasse ja osalema Suures Isamaasõjas saavutatud võidu aastapäeva pidustustel. Mitteminek võib raskendada riikidevahelisi suhteid ja piirilepingut. See, mis oli kunagi, ei tohi segada praegust ja edaspidist elu. Muidu oleme nagu jonnivad lapsed. Piirid tuleb kohe paika panna, et poleks edaspidi jama. Petseri rajooni poleks küll tagasi vaja, sest meil, tulevastel maksumaksjatel kuluks sinna väga palju raha. Kas piirileping tehakse 8. või 9. mail, pole tähtsust, võidupäeva tean vaid ajalooõpikutest.”
Küllike Joosing, kahe lapse ema Voorelt:
“Rüütel talitas õigesti, et arvestas rahva soovidega ja loobus Moskva küllakutsest. Meil on teine võidupäev ja me ei pea olema hirmu all ja pidevalt mõtlema, et mida me peaksime tegema selleks, et kuidagiviisi kontakti hoida. Pealegi pole meil mõtet pikalt juurelda ja targutada tema tegude üle. See oli Eesti Vabariigi presidendi otsus, austagem seda. Venemaal oli kavas ühitada võidu aastapäeva pidustused piirilepingu ja deklaratsiooni allkirjastamisega, need kolm on aga erinevad asjad. Üheaegselt ei saa istuda nii pulma- kui peielaua taga.”
ARDI KIVIMETS
