Hiljuti avalikustati ametlikud majandusnäitajad, mis selgelt kinnitavad langustendentsi. Eesti sisemajanduse kogutoodang on aastatagusega võrreldes vähenenud 1,4 protsenti ning ekspertide sõnul jätkub langus aasta lõpuni.
Siinkohal jääb väheseks isegi peaministri imestamist väärt optimismist – jõuda 15 aastaga viie rikkama riigi sekka. Siililegi on selge, et selle unistuse täitumise võimalus, kui seda üldse on olnud, on tänaseks kaduvväike.
Meeletule hinnatõusule on üleilmsete majandusolude kõrval kõvasti kaasa aidanud ka meie valitsusliidu valed majanduspoliitilised sammud, mis on vähendanud inimeste kindlustunnet homse ees ning kahandanud sisetarbimist. Oluliselt (10–15 protsenti) on langenud kinnisvarahinnad ning analüütikute sõnul jätkub langus 30 protsendi võrra.
Maksude laekumine riigikassasse on sattunud suure surve alla, mistõttu tuleb tulude prognoosimisel olla väga ettevaatlik ja selge pilguga. Viimastel kuudel koalitsiooni põhiülesandeks olnud säästueelarve koostamine pole kuidagi õnnestunud. Kas valitsuskriis?
Ainuke, kes ei pea viimase aja sündmuste tõttu Gruusias rahandusministrile esitatud eelarveettepaneku algvariandis muudatusi sisse viima, on kaitseministeerium.
Reformierakond, kes paljude kunagiste toetajate meelest oma nime väärilise näo igas mõttes on kaotanud, püüab mõningatest valijatele antud lubadustest kümne küünega kinni hoida, arvestamata sellega, millist hoogu nende lubaduste täitmine Eesti majanduslangusele lisab. Avalikus sektoris ähvardab koondamine meie elu edendajaid, kavandatakse mõttetuid reforme, et hoida kokku – vaid sadu miljoneid. Samas keeldus valitsus toetamast tulumaksumäära külmutamist, hoidus ebapopulaarsest otsusest ning sellega loobus ligi miljardist kroonist! Nüüd pole muud võimalust, kui riik peab hakkama kokku hoidma ka õpetajate, politseinike ja päästetöötajate palkade arvelt. Riigieelarve tasakaalustamiseks (loe: valitsuse eksimuste korvamiseks) kavandatakse mõttetuid tarbimismakse. Kas või palju kõne all olnud automaks, mida praegune võimuliit toetab, kuid millele Reformierakond alles mõni aasta tagasi raudselt vastu seisis.
Valitsusel on nokk kinni, saba lahti ka haldusreformiga. Aastate jooksul on see juba neli-viis korda paberile pandud, kuid ühel või teisel põhjusel ikka toppama jäänud. Praegusel säästuajal on seegi teema jälle kalevi alt välja võetud.
Arvan, et igal pool ei kehti lihtne aritmeetika 1+1=2. Valdade liitmisest või lahutamisest peab eelkõige kasu saama kohalik elanik, kes nihutatavate piiride vahele elama jääb. Põhimure on selles, et valdadel napib raha. Aastatel, mil regionaalministri portfell oli Rahvaliidu käes, kasvas tasandusfondi maht 950 miljonilt 1,43 miljardi kroonini. Viimase kahe aasta jooksul pole see suurenenud, jutt käib tasandusfondi külmutamisest või suisa vähendamisest. Küsimus on selles, et kui seda vähendatakse, siis millise teenuse pakkumisest peab omavalitsus seetõttu loobuma? Kas sotsiaalhoolekandest, teede korrashoiust või millestki muust? Igal juhul on selge, et paljudel on raske aeg juba käes, paljudel seisab alles ees.
Tundub, et valitsusel pole inimeste heaolu tagamiseks enam kusagilt tarkust võtta. Seega peab igaüks ise oma pea tööle panema ning säästlikumalt elama. Kõigele vaatamata tahaks loota, et kui hädaline kiirabisse helistab, ei pea ta kuulma abist keeldumist põhjusel, et riigil ei jätku selleks raha…
JANEK NELSON,
Rahvaliidu Rapla MKÜ esimees
