Parlamentaarne demokraatia pidavat tegema Eestist demokraatliku riigi. Suur osa poliitikutest leiab, et parlamentaarne demokraatia on parim, mida Eestile soovida. Mina sellesse ei usu. Parlamentaarne demokraatia võib olla meelepärane poliitikutele (hägustab vastutust), kuid mitte rahva enamusele. Vaagigem asja.
Oletagem, et riigikogus toimuv (arutelud ja otsustamised) paigutubki demokraatia musternäidise (demokraatia tunnuseks on võimude lahusus, partehierarhiast tulenevalt mõjutavad ministrid riigikogus langetatavaid otsuseid) alla. Kuid isegi siis ei saa meie ühiskonnakorraldust nimetada demokraatlikuks maapiirkonda. Demokraatlik oleks see siis, kui riigikogu koosneks rahvaesindajatest, mitte parteide saadikutest.
Ühiskonnaliikmete usaldus erakondade suhtes on äärmiselt madal (kõigub 20–30 protsendi vahel), valimissüsteem sillutab Toompeale teed aga üksnes nende esindajatele. Üksikkandidaatidele seab valimisseadus takistusi, parteivälistel ühendustel ei võimalda üldse kandideerida.
Eurobaromeetri andmetel usaldab riigikogu 29 protsenti elanikest, erakondi aga kõigest 16 protsenti (2012). Sellistes tingimustes ei saa rääkida demokraatlikust ühiskonnakorraldusest. Demokraatiale tuleks anda sisu, alles seejärel tituleerida sellega ühistegemisi. .
Teatud nurga all paistab ka must hallina, kuid sellest ei piisa, et seda halliks tituleerida. Nii ka demokraatiaga – väikesearvulise seltskonna (antud kontekstis riigikogu) demokraatlik asjaajamine ei tee ühiskonnakorraldust demokraatlikuks. Demokraatia toimib vaid siis, kui kogukonnas langetatavad otsused vastavad enamuse tahtele. Kui need ei vasta, siis pole ka demokraatiat. Eestis puudub enamuse seisukohtadest ülevaade, rääkimata siis nende järgimisest. Ühiskonnas pole korraldatud ühtegi tõsiseltvõetavad referendumit.
Ei tasu rahulduda parlamendidemokraatiaga. Kui ühiskonnas langetatavad otsused põhinevad väikese seltskonna tahetel, siis ei lähe enamusel hästi. Paremal elujärjel olijad ei mõista nende muresid, kelle sissetulek ei võimalda suus mädanevaid hambaid parandada, kes ei leia endale ühiskonnas meelepärast tööd ja rakendust (sest seda ei tehta üksnes raha pärast) või kes pole võimelised eluaseme soojustamiseks kulutusi tegema.
Kui viljeleksime ühiskonnas demokraatiat, poleks meil nii palju toimetulekuraskustes inimesi ja vähem oleks neid, kes tahaksid Eestist jalga lasta.
Kui me otsustusmehhanismi demokraatlikumaks ei muuda, jäävadki meie rõõmud piirduma Euroopa Liidu eelarvest suurema tüki haukamisega, sisemajanduse kogutoodangu kasvunumbritega spekuleerimistega ja muu taolisega. Pole usutav, et pärandame aastakümnete pärast Eesti iseseisva riigina järeltulevatele põlvedele. Hääbumisele määrame ka keele ja kultuuri, mida esivanemad sajandeid arendasid ja hoidsid.
Ühiselt panustades naudiksime demokraatia vilju. Demokraatlikele lähenemistele tuule tiibadesse puhumist võiksime alustada võrdsete võimaluste pakkumisest kõikidele riigikogusse kandideerijatele. Valituks osutumine ei tohiks sõltuda nimekirjalistest eelistusest, finantsvõimekusest ega väikesearvuliste grupeeringute soovidest. Esindajateringi komplekteerimine võiks põhineda vabal tahtel, mitte kitsendustel ja mõjuvõimul.
Ei tasu rahulduda toimiva parlamendidemokraatiaga, demokraatlikku lähenemist tuleks praktiseerida kõikides ühistegemistes.
EUGEN VEGES
