Tavatsetakse öelda, et revolutsioon sööb oma lapsi. Samamoodi võib viimaseid arenguid vaadates kinnitada, et olümpiamängud (või sport üldse) sööb iseennast. Vastavaid ohumärke on viimastel aastatel järjest enam esile kerkinud, hiljuti lõppenud Pyeongchangi talimängud lisasid vaid õli tulle.
Lõppjärelduseni jõudmiseks tuleb alustada veidi kaugemalt. Viimaste olümpiamängude puhul olid märksõnadeks publiku erakordselt leige huvi kohapeal, Eesti poolt lisaks ilmselge huvi langus teleülekannete vastu, mida kinnitasid vastavad arvud. Publikurohkusega Lõuna-Koreas toimunud talimängud tõesti hiilata ei saanud. Seda kinnitati meediaülevaadetes ja seda reetis ka telepilt. Vale oleks seda siinkohal mängude toimumispaigaga siduda. Lõuna-Korea ei ole oma sportlike tulemuste poolest talialadel kindlasti nõrgem kui Jaapan või Itaalia, kus hiljutised taliolümpiad (1998 Nagano ja 2006 Torino) toimusid. Ometi tundus, et pealtvaatajate nappuse üle kurdeti algusest lõpuni, pea kõikides võistluspaikades. Erandiks ehk ainult uisualad.
Drastiline oli kukkumine jäähokiturniiril, kus alates 1998. aasta mängudest on kaasa löönud kõik maailma paremad elukutselised, kes nüüd esmakordselt suuremalt jaolt (NHL) eemale jäid. Kui eelnenud viiel olümpial mängiti hokiturniiril kõik mängud n-ö täismajale ning alates play-off mängudest oldi nõus lisapiletite eest ka hingehinda maksma, siis nüüd mängiti pea lõpuni hõredavõitu tribüünide ees. Kummastav oli vaadata, kuidas isegi supermänguks kujunenud poolfinaali Saksamaa – Kanada ajal haigutasid tribüünidel tühjad kohad.
Mitmed põhjused üheskoos
Mis siis veel rääkida põhja suusaaladest ja isegi laskesuusatamisest, kust puudus ka tavapärane alpikellade kõlistamine. Seda võis kogeda juba ka neli aastat tagasi Sotši mängudel. Kas lääneeurooplased pidasid Aasia matka liiga kulukaks või peljati sõita riiki, kus meedia hinnangul võib kohe-kohe puhkeda sõda, ei tea. Heaoluriikide spordisõbrad kartsid aga ilmselt 2014. aastal Sotšis just seda ja kartsid ka nüüd.
Kui mängude külastajate arvu vähenemist võib selgitada veel eeltooduga, siis mis põhjusel on ilmselgelt vähenenud Eesti televaatajate huvi? Kas seetõttu, et meie sportlastel puudusid medalivõimalused? Vaevalt. Medalita jäämine talimängudel ei ole Eesti taolise väikeriigi puhul mingi ime.
Oli siis põhjuseks ebasobiv ajavahe, kus olulisemate sündmuste kohta saadi info sageli kätte enne telekasti ette jõudmist? Tänapäevane nutimaailm annab sündmustega kursis olemiseks igasuguseid võimalusi. Kindlasti mängib meie puhul rolli ebasobiv ajavahe. Ja kahed järgmised olümpiamängud tulevad meie jaoks kahjuks samast kandist – Tokyo 2020 ja Peking 2022.
Või on tagasikäigu võti peidus teleülekannete uues tegijas? Seegi on võimalik. Varasemad talimängud olid ikka vana hea Eesti Televisiooni teha. See oli nagu iseenesest mõistetav kvaliteetülekande kaubamärk, millele võisid alati kindel olla. Alates 2016. aasta Rio suvemängudest on aga jäme ots ülekandeõiguste osas erakanalite kätte läinud. Kui meenutada viimaseid suvemänge, siis oli päris mitme ala ülekannetes päris piinlik kogeda, millised olid kommentaatori teadmised ja keelekasutus.
Seekordsete ülekannete puhul oli kvaliteet korralik, aga ometi ei vaadatud. Ilmselt on õigus neil, kelle sõnul on (tali)olümpia maha käinud, sest samaaegselt toimub maailmas veel väga palju väärt spordivõistlusi, mida vaadata tasub. Ja kui eestlane just medalisoosikuna rajale ei tuiska, siis jäetakse ka see ülekanne vaatamata.
Seega on vist möödas ajad, kui spordisõbrad ennast haigeks kuulutasid, et kooli või tööle minemise asemel kodus rahulikult telekast spordiülekannet vaadata. Ka siis, kui eestlasi võistlemas polnudki.
Võitlus dopinguga räsib kõiki
Praegusel ajal on lihtne: põnevat saadet võid piiluda ka oma telefonist, olles ise parajasti kus tahes. Ning on veel üks oluline aspekt, mis publiku spordivaimustust ilmselgelt alla kisub. See on doping. Tegelikult juba koomiliseks muutuv võitlus dopingainete tarvitajatega. Kui varem võis olümpiaraamat n-ö lõplike tulemustega pool aastat pärast mänge rahumeeli ilmuda, siis nüüd, aastal 2018, ei tea me veel ikka, kas 2006. aasta Torino mängude paremusjärjestus jääb ühel või teisel alal paika või mitte. See katkematu, aastate tagant toimuv kohtade ümberjagamine viib selleni, et uusi võistlustulemusi võetakse vastu järjest suurema umbusuga. Kangelasele vaadatakse kahtleva pilguga, sest kõik tunduvad süüdi olevat. Keegi ei tea, mis selgub võitja tulemusega näiteks viie aasta pärast.
Aga kõike eelöeldut kõrvale jättes tuleb ilmselt soostuda arvamusega, et olümpiamängud ja võib-olla ka kogu sport on suuremas kriisis. Põhjustajaks on tegelikult sport ise oma lõputu ületootmisega: alade, võistluste, kangelastega, mille viimaseks märksõnaks on professionaalsus. Kõik see muutub ühest küljest igavaks, devalveerib suurvõistlusi ja kurnab vaatajat. Samas ollakse järjest enam hädas suurvõistluste korraldajate leidmisega. Juba räägitakse ühe statsionaarse olümpiakeskuse rajamisest, kuhu mängud alaliselt jääksidki. Nagu oli Vanas Kreekas…
Pilku ajalukku heites tuleb tõdeda, et ka kunagine vana-kreeklaste spordi allakäik sai alguse just profispordi võidukäigust. Mida rohkem arenes ühiskond, seda kõrgemad nõudmised seati võidu poole püüdlemisel. Lõpuks kujunes välja olukord, kus ühed olid spordiga nii rikkaks saanud, et neil puudus soov edasi võistelda ja ennast kurnata, teistel aga puudus võimalus saada samaväärseid sportimistingimusi ning ise tippu pürgida.
Nii lõppes kunagi enne meie ajaarvamist ka spordi uhke võidukäik hellenismi ja Rooma võimu ajajärgul. Oli sajandeid varjus, enne kui alles 19. sajandil uuesti tuhast tõusta suutis. Vanu vigu kartes manitses kaasaegsete olümpiamängude isa ja spordi eestkõneleja parun Pierre de Coubertin toona hoidma professionalismi spordist võimalikult kaugel. Isa Coubertin oli oma uskumustes sedavõrd sinisilmne, et kirjutas Olümpiaharta 26. paragrahvis amatörismi kaitseks isegi sellised read:
„Olümpiamängude ideega ei sobi, kui sportlane katkestab töö või õpingud, et viibida üle kahe nädala kestvas treeningulaagris.“
Uskuge või mitte, aga need read on must valgel kirjas.
Tilu-lilu-alade pealetung
Seepärast tundubki viimaseid olümpiamänge vaadates, et olümpiamängud söövad tasahilju iseennast ehk seeläbi kogu sporti. 1980. aastatel vabaks antud elukutseliste spordi võidukäik tuleb peale nagu kõike teelt pühkiv tuline laava. Spordialad, kus paremini läheb, haistavad sellest võidukäigust suurt raha ja keeravad aina vinti peale.
Võistluskalendrid muutuvad aina tihedamaks ning uusi tiitlivõistlusi tekib juurde nagu seeni pärast vihma. MM- ja EM-võistluste tsüklid tihenevad, sest enam ei piirduta ühel aastal isegi mitte ühe võistlusega. Parimaks näiteks on kergejõustiku EM-i korraldamine ka olümpiasuvedel. Loomulikult pisendab see oluliselt olümpia-aastatel saavutatud tiitlite väärtust, sest osad sportlased kas üldse loobuvad sellest olümpia nimel või võetakse seda tiitlivõistlust kui ettevalmistavat treeningut.
Sellele lisanduvad nagu jooksval lindil eri vanuseklasside suurvõistlused. Olgu nendeks siis näiteks U12, U23 või U26. Nii tundubki, et kaugel pole enam see päev, mil igal vanuseaastal toimub eraldi oma MM-võistlus. Rahaaladel on see ju selge võit. Toodetakse uusi kangelasi ja lugusid. Kas ka publikule ja isegi sportlastele, on kaheldav.
Rääkimata siis uute alade lõputust väljamõtlemisest. Küll võetakse kavva segateatevõistlusi, tehakse lisadistants, mängitakse pallimänge poole või veerandi võrra väiksema koosseisuga. See kõik vaikselt uputab.
Ja siis püüab olümpialiikumine silmakirjalikult võidelda mängude programmiga. Klassikalised spordialad visatakse mängude programmi ohjamisele viidates kavast välja, asemele võetakse uued tilu-lilu-alad. Seda loetelu võiks jätkata. Nii kahaneb selles üldises hulluses ka olümpia kui sümboli väärtus. Igatahes seisavad rahvusvahelisel olümpiakomiteel ees keerulised valikud, kuidas allakäiku pidurdada, kui samas antakse hoogu juurde.
See kõik meenutab piduriteta autoga mäest alla sõitmist. Kiirus muudkui kasvab ja kõik tundub olevat vahva, aga millega see lõpeb?
TIIT LÄÄNE, ajalehe Vooremaa peatoimetaja
