Meie põhiseaduses on kirjas, et kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Euroopa kohaliku omavalitsuse harta kohaselt tähendab omavalitsus kohalike võimuorganite õigust ja võimet korraldada ja juhtida valdavat osa nende vastutusalasse kuuluvast ühiskonnaelust.
Need on võimsad sõnad. Tohutu energiaga. “Kõiki kohaliku elu küsimusi”, “õigus ja võime”, “otsustavad ja korraldavad”, “korraldada ja juhtida”. Aga vägevatest sõnadest üksi ei piisa – küsimus on selles, mil määral need sõnad ka päriselus paika peavad?
Kui paljudes kohalikes omavalitsustes suudetakse tegelda kõikide kohaliku elu küsimustega, nagu põhiseadus nõuab? Kas ainult tegeletakse või jõutakse ka lahenduste ja teenusteni, mida inimesed ju tegelikult vajavad? Kui paljudel kohalikel omavalitsustel on lisaks hartas sätestatud õigustele olemas ka sisuline võimekus kohalikku ühiskonnaelu korraldada ja juhtida?
Kokku 29 näitajat erinevatest valdkondadest
Hiljuti esitleti kohalike omavalitsuste haldusvõimekuse uuringut, mis võrdleb linnade-valdade suutlikkust täita neile pandud ülesandeid. Õigem oleks isegi öelda, et võrreldakse ülesannete täitmiseks vajalike eelduste olemasolu. See ei ole kellegi häbimärgistamiseks või kellegi kiitmiseks, see on pigem peegel, mis annab adekvaatse pildi hetkeolukorrast.
Ritta pannakse omavalitsuste finantsiline võimekus, rahvastikunäitajad, elanikkonnale osutatavad teenused, ettevõtluse ja vabakonna tegevuse aktiivsus ning palju muid parameetreid. Kokku 29 näitajat kuuest valdkonnast. Tahate teada, mis pärast seda juhtub? Et koostame indeksit juba neljandat aastat, siis võtan julguse oletada, ning tõenäoliselt ma palju ei eksi.
Ajakirjandus armastab mitmesuguseid pingeridu ning ilmselt kajastatakse sellegi analüüsi tulemusi nii mõneski väljaandes. Selles nn pingereas kõrgematel kohtadel olevate valdade juhid muhelevad, lõpuossa jäävate linnade-valdade mehed kiruvad metoodikat ning leiavad selles vähemalt sada puudust. Teadlased asuvad tõlgendama. Erakonnad arvavad, et kõik mured lahendaks ühe omavalitsustasandi juurde loomine, väikeste vaikne suretamine probleemi ignoreerides või mõni veel segasem plaan. Ehk – igaühele midagi.
Üsna palju neist aruteludest ja seisukohtadest jõuab aga välja sinna, et kui keskvalitsus eraldaks kohalikele omavalitsustele rohkem raha, küll siis ka kõik mured laheneksid. Keskmine hinne selles tabelis oleks vähemalt sama kõrge kui praegune parim tulemus ning kõik 226 omavalitsust oleks kindlasti esikümnes, pigem isegi suisa pjedestaalil.
Kõik tahaksid rohkem raha
Raske on sellele soovile vastu vaielda, sest kõik me tahaksime, et oleks rohkem raha. Aga selle soovi juures unustatakse ära üks oluline tahk – nii kesk- kui kohalikul omavalitsusel saab raha olla nii palju, kui seda on meie inimestel. Kui inimestel läheb paremini, on ka valla, linna või ministeeriumil eelarve suurem, mitte vastupidi.
Seega peaks kogu riigiaparaadil, nii kohalikul kui keskvõimu tasandil, olema esimene mure see, kuidas suurendada meie inimeste ja perede sissetulekuid. Päriselus on see mõte aga tihti moondunud äraspidiseks, tõest on saanud antitõde. Isegi kodualuse maamaksu puhul käib peamine kriitika selle kohta, et riik võttis justkui omavalitsustelt raha ära, mis on paha-paha. Aga võta näpust – ei võtnud, vaid hoopis jättis selle raha perede rahakotti. Usun, et pered rõõmustavad.
Ometi ei lahendaks isegi täiendav rahasüst neid struktuurseid probleeme, mis tänastel omavalitsustel on. Kui ühes tuhande elanikuga vallas juhtuks ime ning kõik sealsed maksumaksjad maksaks järgmisel aastal tänasest kaks korda rohkem makse vallakassasse, siis ikkagi ei tekiks vajalikku suutlikkust kohaliku elu korraldamiseks. Kurb, aga tõsi.
Ka praeguse tulubaasi juures saavad osad omavalitsused oma ülesannetega paremini hakkama ja osades kohtades ei korralda kohalik omavalitsus elementaarseidki kohaliku elu küsimusi.
Millest see erinevus siis tuleb?
See tõde võib meeldida või mitte, aga uuringust selgub, et võimekus sõltub suurusest. Kuskilt läheb selge piir, millest allpool võimekus järsult langeb. Täna jookseb see piir 5000 elaniku juurest – sellest numbrist vähema elanike arvuga üksustel on enamasti väga keeruline pakkuda oma inimestele teenuseid, mida neil õigus saada on.
Aga rohkem kui pooltes meie tänastest omavalitsustest elab vähem kui 1800 inimest. Ka nende valdade-linnade juhid pingutavad ning rabavad pühendunult tööd teha. Väiksed teevad südamega, kuid paraku ei hakka lihtsalt hammas peale kõigele, millega peaks tegelema. Või ei ole võimalik seda teha piisavalt heal tasemel.
Kui vaadata uuringus välja toodud rahvastikuprognoosi ning erinevaid tulevikustsenaariume, siis ei ole põhjust arvata, et inimesi kõigis omavalitsustes järsku juurde hakkab tekkima. No umbes nagu seeni soojal ajal pärast vihma. Ei hakka, hoopis vastupidi – meie rahvastik väheneb nii loomuliku iibe kui ka rände tõttu. Eriti tõsine on see probleem ääremaalistes omavalitsustes, kust noored on välja rännanud ning seega ei sünni ka uusi valla- ja linnakodanikke.
Miniomavalitsustel on raske
Miniomavalitsustel aga ei ole lihtsalt kriitilist arvu inimesi ja seeläbi ka kriitilist summat raha eelarves, et teenuseid pakkuda, spetsialiste palgata, vajalikke kulutusi teha. Võtame näiteks hariduse. Kuigi enamik omavalitsusi on koolipidajad ja hariduskulud moodustavad tihti peamise osa eelarvest, puudub 136 omavalitsuses ametnike hulgast haridusspetsialist.
See tähendab, et omavalitsuse võimekus haridust puudutavates küsimustes sisuliselt kaasa rääkida on pigem madal ja selliste omavalitsuse sisuline tegevus haridusküsimuste suunamisel piirdub peamiselt kinnisvara ja vajadusel ka õpilastransporti puudutavate küsimuste lahendamisega. Asjaga küll tegeldakse, kuid tulemus ei pruugi olla kõige parem.
Ei ole ka üllatus, et suuremate linnade lähedal on omavalitsused üldiselt pisut võimekamad kui ääremaal. Samas ei ole siiski omavalitsuse asukoht nii määrava tähtsusega kui suurus. Vahe ääremaa ja mitteääremaa vahel on 15 punkti, aga vahe väikese ja suure vahel on 29 punkti.
Aga punktid punktideks – neist ei lähe ühegi inimese elu paremaks ega hakka ka omavalitsus täitma neid ülesandeid, mille täitmisega nad seni pole hakkama saanud. Inimese jaoks on oluline see, kas kohapeal on olemas kool ja kauplus, kas sinna saab bussiga sõita ja kas tee on talvel ikka lahti aetud. Ja kas pisut põdura naabrimemme eest hoolitsemine on ainult üleaedsete asi või käib tema juures ka valla sotsiaaltöötaja. Ettevõtja jälle tahab, et planeeringud liiguksid, et igasuguste lubade andmine oleks aus ja läbipaistev, et asjata n-ö ei kotitaks. See on see sisuline võimekus, mida inimesed omavalitsuselt ootavad.
Kui aga osa omavalitsusi neid ja teisi inimeste jaoks esmatähtsaid ülesandeid mõistlikult täita ei suuda, on küsimus tänase omavalitsussüsteemi vastavuses põhiseadusele ja omavalitsuste hartale igati asjakohane. Sest olulised on sõna mõlemad pooled – nii “oma” kui ka “valitsus”. Mitte millegi tegemisest ei ole midagi kasu, isegi kui seda tehakse hästi lähedal.
i
SIIM KIISLER, regionaalminister
