Tuleva aasta 1. juulist hakkab meil järk-järgult käivituma töövõimereform, mis on piisavalt palju kirgi kütnud hetkest, kui sellest esmakordselt juttu tehti. Nimetatud reformi toel hakatakse ümber korraldama puudega inimeste toetamist, et nad ei oleks lõplikult töötuks mõistetud, vaid tunneksid end ühiskonna täisväärtuslike liikmetena.
Idee on iseenesest hea, kuid kuidas selle teostumiseni jõuda ja mida see asjaosalistele ehk osalise töövõimega inimestele kaasa toob, saame ilmselt ja loodetavasti teada samuti järk-järgult ja samm-sammult. Mitmed töövõimetuspensioni saajad, kes seni jõukohast tööd pole leidnud, pelgavad, et neid hakatakse komisjonist teise loksutama. Kardetakse sedagi, et mõni arstlik komisjon nad nüüd terveks kuulutab ja praegusegi napi pensioni ära võtab.
Viimast kindlasti ei juhtu, kuid probleeme on mitmeid. Kui palju leidub tööandjaid, kes on nõus võtma tööle näiteks psüühikahäirega, kergesti ärrituvat inimese? Kes talub töökollektiivis autisti, kellele suhtlemine mõnel hetkel või ka enamasti ränkraske katsumus?
Näiteid võiks tuua palju, aga fakt on see, et nii kolleegid kui tööandjad peaksid olema senisest palju tolerantsemad ja mõistvamad ning käituma töökollektiivis igas olukorras täiskasvanute ja vastutusvõimelistena. Kas oleme selleks valmis?
