Et me viljelevat eriti musta huumorit ja tegevat vahel nalja nii tõsiste ja traagiliste asjade üle, et see mõnel puhul lausa pühaduserüvetusena tundub. Kes teab. Võib-olla tõesti. Ennast on kõrvalt raske objektiivselt hinnata, aga küllap on meie elukogemused aegadest, kui igasugu laule kaasa tuli laulda ja iga pilli järgi tantsida, meid kui rahvust ajapikku selliseks vorminud. Ja küllap oli see lihtsalt üks enesekaitse vorme suure mure vastu, sest ei saanud ju lihtsalt ahastusest närve kaotada. Targem oli lauslollidest käskudest naljaga üle olla.
Nii et huumorimeel, kuigi omapärane, on meil järelikult olemas. Aga paraku mitte kõigil ?isenditel? ja see on mõnikord lausa traagiline.
Küllap teate kõik, et igas suguvõsas, seltskonnas, peolaua taga on pea alati mõni sedasorti mees või naine, keda raske on naerma ajada. Tuleb ka ette, et anekdoot, sõnamäng või tuntud teatritükist-filmist-telelavastusest rahvanaljaks muutunud paroolid pärast seda, kui teised naeruhoo lõpetanud, mõnele õnnetule lahti seletada või ära tõlkida tuleb. Just nimelt ? selline inimene ongi õnnetu.
Varem julgemalt
Ilmselt mäletavad paljud, et aastaid tagasi veeti aprilli esimesel päeval rahvamasse märksa julgemalt ninapidi, kui seda praegu ette tuleb. Ajalehtedes ilmusid kuulutused uute filmitähtede otsingust, uudiskaupadest, mida esimesel müügipäeval tasuta jagatakse, uutest automarkidest, mis kohe-kohe meie kaubandusvõrku paisatakse… Ja rahvas sagis, jooksis ja trügis, et siis pettasaanuna tasakesi omaette muiates koju tagasi kobida. Aga siis läks meil moodi protesteerida, trahve ja hüvitisi nõuda. Ja jämeda otsa said sageli ka aasta ainsal naljapäeval need, kellele lõbusas seltskonnas anekdoote tõlkida tuleb.
Väikese valla väikesetiraaziline ajaleht avaldas ükskord 1. aprillil kuulutuse, et kolmeks päevaks tuleb varuda tagavaraks vesi ja elekter ja et nõusid varude tarvis saab vallamajast. Ja terve järgmise nädala pidid lehetegijad kikivarvul ringi hiilima ja oma hingeõnnistuse eest palvetama, et üksikud vihased naljasooneta (ja aeglase taibuga) kaaskodanikud neid petmise eest kohtusse ei kaebaks.
Ühes rahvamajas juhtus aga selline lugu, et näitemängutegijad tõid lavale külajandi, mis üle-eelmisest sajandist pärit. Et asi stiilne oleks, oli osa ka etteütlejal, kes nii teksti poolihääli ette luges kui kardinate vahelt ka seda hüüdis, kuhupoole ja mis ajal kellelgi minna tuleb. Publik rõkkas naerda… aga ometi oli platsi tulnud ka keegi, kes tõlki vajanuks. Ega muidu poleks mõne päeva pärast näiteseltskonna kõrvu jõudnud jutt, et näe, päris kena ja südamlik näitemäng, aga osalistel polnud ju tekst peas, oleks pidanud ikka rohkem õppima ja harjutama…
Pimeda viid metsa, aga mis sa juhmiga teed, ütleb kõnekäänd.
Ei suurendagi!
Näiteid on tuua ka n-ö suurelt areenilt. Alles see oli, kui üks suur ja tark poliitikamees sügavalt solvunud oli, et telesaates inimesi lollitatakse. Kui asjatundjad uurimise läbi viisid, tuli välja, et Paari-saates näidatud hirmmagus linnasejook ei suurendagi naisterahvaste büsti! Jube lugu, eks ole! Iseküsimus muidugi, miks selline seik nii väga meessoost isikut puudutas. Nii tõsist probleemi, kas selline lihtsameelsus tähtsat igapäevatööd ei pärsi, ei hakka siinkohal lahkama. No mis me räägime, nagu ütleb Margus Abel, kui ta Jorh Adniel Kiirt kehastab.
Homme on jälle see päev, kui pereliikmele, heale sõbrale või naabrimehele neljanda kuu esimese päeva lõksu üles võime seada. Mõelge siis enne vimkaviskamist, ninapidivedamist või hanekstõmbamist hästi järele, kellele selle adresseerite. Enne, kui kedagi õidepuhkenud roosipõõsast, kraavis elutsevat krokodilli, viiekordset vikerkaart või hobusemõõtu koera vaatama saadate, mõelge, kuidas tema huumorisoonega on. Ja ärge jumalapärast võhivõõrale hambasse puhuge, et maakonna teises servas bensiiniliiter vaid viis krooni maksab. Kui tal seda va naljasoolikat ei ole, paneb teid oma tühisõitu veel kinni maksma! Rõõmsat naljapäeva!
LIRPA ENEMISE
