Narri tuntakse naerust! Seda kuulis nooruses, eriti teismeeas pedagoogidelt alailma, kui mõni asi nii pööraselt naljakas tundus, et keset tundigi ohjeldamatu itsitus peale tuli.
Koduski manitseti pigem vaoshoitusele. Tõsine, teinekord süngegi hoiak oleks meil justkui geneetilises koodis kirjas, ja mõnikord lausa jahmatab, kui labast nalja heatahtlikust hõlpsamini mõistetakse.
Kõikidele naeratamine tundus kodumaal pentsik
Aasta alguses jäi Naistelehest silma küsitlus. Taheti teada, millise pahe üks või teine kodanik ära keelaks, kui see tema võimuses oleks. Naljamehest luuletaja Contra tunnistas, et tema arvates tuleks ära keelata vingus nägu ja pahur tuju avalikes kohtades, kusjuures veel suurem patt on alkoholi tarbinuna õel olla.
Vaat sellele avaldusele kirjutaksin küll kahe käega alla, juba sellepärast, et kui alkohol inimeselooma süngeks muudab, on see talle kindlasti vastunäidustatud!
Mäletan, kuidas Tartu ülikooli raamatukogu legendaarne direktriss Laine Peep aastakümnete eest ühelt pikemalt välisreisilt naasnuna muljeid jagas ja rääkis sellestki, et talle jäi võõral maal külge mood sagedamini naeratada, mida aga kodumaal ilmselgelt pentsikuks peeti. “Selle kombe unustasin juba teel Tallinnast Tartusse ruttu ära, sest kus iganes ma suhtlemist naerusuiselt alustasin, vahiti mind umbes sellise näoga, et mida see mutt irvitab,” jutustas julge ja ettevõtlik naine.
Tõsi küll, vastastikuse viisaka naeratamisega teeninduses oleme nüüdseks harjunud, aga seda hullem on olukord anekdootide ja libauudiste mõistmisega. Seda tunnistas hiljuti Arteri pikas intervjuus ka Gaute Kivistik. Kui ikka raadiokuulaja sedagi ei taipa, et uudis näppamisest liinibussis, kus kannataja taskust varastati paar tonni tsementi, polegi päris, ja raadiorahval vihaselt kontrollida soovitab, mis eetrisse läheb, siis … mida enam!?
Mustvalge ilmavaatega inimesed ei saa naljast aru
Me veedame peaaegu poole aastaringist pimeduses, kliima on üldse enamasti nutusevõitu. Sellest ilmselt ka suhteliselt murelik meel. Aga ehk saavad just liigsest tõsimeelsusest alguse väiksemad ja suuremad apsakad, mis juhtunud just seetõttu, et kõike ümbritsevat kiputakse pigem mustades värvides nägema.
Ka mustvalge ja liigsirge ilmavaade pole suurem asi, sest seda tõugu inimeseloomad lihtsalt ei saa naljast aru. On ju piisavalt inimkatseid tehtud, et tõestada: see, kellele anekdoodi või enda üle visatud nalja lahti seletama peab ja kes ühtki parooli mõnest igituntud filmist või lavastusest käigupealt ei mõista, see … on paraku pisut kohtlane ja pika taibuga ka tõsimeelsete igapäevaprobleemidega rinda pistes. Tõsta selline tädi või onu korraks sissetallatud rajalt või harjunud rööbastelt maha – ja juba on jama majas! Polegi mõtet seda mõttelõnga pikemaks heietada, sest nagu öeldakse – mõistja mõistab. Öelgu kõnekäänd mida iganes, praktika näitab, et narri ei tunta teps mitte naerust, vaid just selle nappusest, ja järelikult on see, kes õigel ajal hea nalja ära tunneb ja sellele adekvaatselt reageerib, hoopis „terav pliiats“, nagu praegu nutikate kohta kombeks öelda.
Täna ongi juhtumisi aprillikuu esimene päev, ärgem siis olgem need narrid, kes sobival hetkel naerda ei taipa!
KAIE NÕLVAK
