“Kõik mul läheb libedasti, töötan, näed sa, kibedasti…” Kahjuks ei ole täpselt meeles kogu soss-seppa nöökav lasteluuletus, mis ehk möödunud sajandi kuuekümnendatel Tähekeses ilmus, ja ka autorit ei õnnestunud välja selgitada. Juttu oli selles aga poisist, kes enda sõnul kõigi töödega toime sai, kuid tegi suure linna kahjuks vaid suuga. Nii lagunesid näiteks kaaslaste viga saanud mänguasjad “meistri” käes lõplikult tükkideks, kuid see ei kahandanud usina soperdaja enesekindlust karvavõrdki ja ta võttis ette üha uusi ja uusi toimetusi, maldamata oma oskusi täiendada-parandada.
Need värsid kajastasid küll allameetrimeeste maailma, aga paraku leiab selliseid enesekriitikast vabu askeldajaid praegu ka täiskasvanute seast.
Tee ise, kõige kindlam!
“Nii, nüüd aitab, järgmisena küsin endale pottsepakoolituse,” teatas kunagine kooliõde, kes kirjade järgi töötu, kuigi kodus lapselastega tuhat ja üks tegemist, kui tema imeilus pliit äsja heledaks remonditud köögis järjekordselt suitsu sisse ajama hakkas. Ta kurtis, et nii ahjust kui pliidist sai nende pere täit rõõmu tunda vaid niikaua, kui meistrimehel raha käes ja tubakaving tema pidevast plärutõmbamisest tubadest tuulutatud.
Ahi, klaasist ukse, stiliseeritud nišiga ja puha, on toa ehteks küll, sest ehitusmaterjale müüakse meil ju nüüd nii uhkeid, millistest nõukaajal unistadagi ei mõistnud. Kui aga proovikütmised möödas ja tõsiseks soojatootmiseks läks, hakkas kivide vahelt tasakesi suitsu immitsema…
“Pottsepp sai muidugi tagasi kutsutud ja tuli ka, pusis siit ja pusis sealt, rääkis kehva kvaliteediga segust ja laiutas nõutult käsi. Natuke sai selle mätsimise järel parem, aga kütmise ajal peab ikka aken praokil olema, see pole ju normaalne,” kurtis pereema ja tõdes, et paljude ehitus- ja remonditöödega ongi nii, et kui just sugulast või peresõpra appi ei saa ja ise teha ei mõista ega jaksa, oled püstihädas, sest nii tuntud firmat, kus kvaliteeti tõepoolest auasjaks peetakse, ei saa lihtne inimene, kelle palk Eesti keskmisest pool või vähemgi, endale ju lubada.
Isehakanud meistrimehi tekib meil aga robinal nagu seeni sooja vihmahoo järel ning nendega mesti võttes on risk võrdne seiklusega mängupõrgus: tuled sealt välja, käsi kullas või…
Otse raielangilt katust panemaKord otsustas maakodunaaber oma elumaja katuse ära vahetada. Et ta ei tundnud kedagi, kes teadnuks kedagi, kes sellise suure ja vastutusrikka töö mõistliku raha eest enda peale võtaks, otsis ta abi netiavarustest. Ja oh rõõmu: variante leidus seal mitmeid, spetsialiste oli jalaga segada ja üks firmaomanik kuulutas koguni, et lööb kolmekordset laastukatust, mis seejuures põrmugi kallis ei tule!
“Saeveski omanik, kellelt katuse alusmaterjali nõutamas käisin, vangutas mu jutu peale küll pead ja nentis, et laastukatust saavad endale nüüdsel ajal lubada vaid rikkad mehed, aga et poisikeseohtu töövõtja kärmelt kohale tuli ja kohe vana katuse mahakoorijad kaasa tõi, olin üpris rahulik,” jutustas naabrimees. Kui pool talumaja mitmekihilisest mütsist juba maas, tuli perepoeg korraks maakoju, tegi lammutajameestega juttu ja küsis nii muuseas, mitu laastukatust nad kah elus juba löönud on. Selgus, et mitte ühtegi, nad tegevat põhiliselt metsatööd, aga üks neist on näinud, kuidas see käib.… Laastud toovat peremees kah varsti, neid lõikavat noore bossi vanaonu kusagil Kagu-Eesti tagumisel serval.
Kui esimene laastukoorem kohale jõudis ja nii karvane oli, et kaugelt põhuhunnikut meenutas, oli aeg kaardid avada ja suu puhtaks rääkida. Noormees, kes endale internetti firma lõi, oli ise aastakese teise käe all katustel üht-teist teinud, aga et ülemuse ratsa rikkaks saamine talle kõrvalt vaadates lihtne tundus, otsustas ise kapitalistiks hakata.
Naabrimehe päästis sügiseks lageda taeva alla jäämisest asjaolu, et Eesti on väike: kolleeg juhatas oma naabri tuttava meistrimehe, kel Soomes kahe tööotsa vahe. Katus on nüüd lihtne eterniit, aga igati joones ja vinklis.
Kohtusse ju ei lähe!
Nii hästi ei läinud ühel Võrumaa mehel, kellel pottsepp hilissügisel vana ahju laiali lõi, seejärel end aga mitmeks kuuks pudelipõhja vaatama unustas, nii et majapidamisse raudahi muretseda tuli – kuhu sa oma kodunt ikka külmapakku lähed!
Uuest ja uhkest palkmajast unistanud noor lasterikas pere pidi aga hiljuti kogema, et nii keerulise töö puhul ei saa alati usaldada isegi tuttavate meistrisoovitusi. Kui ruumikas hoone raske kivikatuse all viltu vajuma hakkas, püüdis kohale kutsutud seinaraiuja kõigepealt süütuid silmi tehes musta valgeks rääkida, kui aga sõnasõjas asjatundjatele alla jäi, kadus silmist. Meil siin on nii käituda ju lihtne, sest kohtutee on pikk, kivine ja stressikas ning nõuab lõppkokkuvõttes ehk sama raha, mis praagi ümbertegemiseks kulub. Ja peab nentima, et ka oma nurjunud tööd parandama saab mõne vusserdaja vaid sõpruskonna toel, kes teab, kust teda tabada ja kuidas mõjutada. Alati muidugi ei õnnestu, sest teab ju patustanugi, et ta on sisuliselt karistamatu.
Olin koolieelik, kui meile meistrimees uusi aknaid tegema tuli. Terve pere oli tema majjasaabumise eel ärevil. Ema tegi eriti korralikke lõunaid ja isa ajas oma ala asjatundjaga aupaklikult juttu.
Mees tuli igal hommikul nii täpselt kohale, et tema järgi kella õigeks panna võinuks, lõunapausi lõpetas minutipealt ja töö sai valmis just sel päeval, kui alguses lubatud. Pole vist mõtet lisadagi, et aknad said igati ausad ja mõned neist on kombes veel pool sajandit hiljemgi.
Ahjud, mis minu kodukandis veel paljudes peredes siiani sooja annavad, on teinud pottseppmeister, kes ammu-ammu manalateed läinud, kuid kelle nimi praeguseni kohapeal tuntud. Vaat nende kahe mehega seostub mõiste meistriau, praegu aga…
Ehk peaks igas külas või ka väikelinnas moodustama vastastikuse abistamise MTÜ, kus iga liige vähemalt ühel alal tõeline oskaja oleks või vähemalt juhatada teaks, kellelt vajadusel kvaliteetset abi saab?
i
KAIE NÕLVAK
