Kui Eesti vabaks sai ning kogu maailmas ringi reisimine vähehaaval iseenesest mõistetavaks muutus, lipsas rohkem käinute-näinute jutusse ikka repliike, nagu: “Mujal maailmas tehakse ammu nii” või “Vabas maailmas on see tavaline”. Kuid mida rohkem neid reisinuid ja kogenuid juurde tekkis, seda julgemalt tuli ilmsiks meie inimeste kriitikameel: kõik võõramaine pole põrmugi kiitmist ja matkimist väärt.
Tõepoolest. Kui Ameerikamaa sugulased kaua raudse eesriide taga olnu ja esmakordselt Miki-Hiire maale sattunu meelelahutuseks Disneylandi viisid, siis võttis see ehk õlgu kehitama küll, aga vabas maailmas uustulnukale oli see kindlasti ka huvitav kogemus ja omamoodi kultuurišokk. Kui aga asjalikult ja tõsimeelselt maalt tulnu seal nägi, et ses meelelahutuse Mekas täiskasvanud sugugi vaid laste saatjad pole, vaid lausa ise lustimas käivadki, võttis see meiesuguse tõesti kukalt kratsima. Et kas nii ongi? Ja see paljukiidetud “keep smiling” — mis selle taga tegelikult on?
Liikus ringi ju lausa elust pärit anekdoot, kus kaks vana tuttavat suurlinna tänaval kohtudes teineteise käekäigu järele pärivad. Kuidas läheb, pärib üks mees naerusuiselt, ja kuulanud näoilmet muutmata (justkui) ära ka teise vastuse, et möödunud kuul tuli matta isa ja et naine on praegu haiglas uuringutel, reageerib lustlikult: “Siis on ju kõik suurepärane!”.
Kindlasti pole selline suhtlemine-suhtumine üldine ja mingil juhul ei tohiks silte kleepida, aga kui selline seik juba anekdoodina ringleb, siis tuleb paraku mingeid järeldusi ikka teha. Nii läks meil käibele termin “amerikaniseerumine”, millega üldjuhul lapsemeelsust ja lihtsustatud mõtteviisi silmas peetakse. Ja nii tehakse kindlasti ka paljudele asjalikele Uue Maailma kodanikele liiga.
Väike maa, suuremad mured
On väga palju näitajaid, mida meie, väikesed pindalalt ja rahvaarvult, end suurriikidega võrreldes aluseks võtta ei saa. Aga ilmselt oleme alati rohkem muret tundnud oma julgeoleku ja kestmajäämise pärast. Meie vanemal põlvkonnal on meeles, kui lihtne on võõral võimul mõne päevaga kõik maatasa teha, mida aastasadade vältel ehitatud ja hoitud.
Ehk on asjaolu, et meid nii palju väntsutatud ja ähvardatud on, kosutanud ka meie empaatiavõimet? Kui meil heale tuttavale oma muresid kurta, pingutab ta pigem üle sellega, et südamest kaasa tundes ohtralt head nõu jagama hakkab, pakkudes kindlasti ka konkreetset abi. “Hoidkem kokku, meid on vähe,” liikus seitmekümnendatel koolilaste seas lendlause, mida kõlbas pillata nii ühismajandi kartulipõllul üksteise külje alt tuulevarju otsides kui koolisöökla uksest ühekorraga sisse trügida püüdes. Mine tea, kes ja kellelt selle fraasi üles korjas ja kasutusele võttis, aga mõte on ju õige ja järgimist väärt.
Kas ostuhullus on meie tõbi?
Epp Petrone on “Minu Ameerika” 2. osas kirjeldanud oma mehevanemate ostumaaniat nii värvikalt, et see põhjamaise ja kokkuhoidliku inimese kuklakarvad turri veab: kas tõesti on täiskasvanud inimeste puhul nii lapselikult süüdimatu käitumine võimalik? Kui midagi pakutakse “supersoodsalt” või “kaks ühe hinnaga”, on tema uued sugulased silmagi pilgutamata valmis õnge jääma, olgu selleks siis viies mobiiltelefon või kolmas arvuti. Ka ei mahu rohelise mõtteviisiga eestlannale pähe, et ämm kõik pilku püüdnud lapsehilbud poest koju veab, mõtlemata põrmugi sellele, et enamikust jõuab pojatütar välja kasvada veel enne, kui ta neid kordagi kanda on jõudnud. Probleem, et tõelises tarbimisühiskonnas pakitakse ostud poes ühe-kahekaupa kilekottidesse, ilma et ostja selleks soovi avaldaks, ja et kasutatud kilekotiga poodi minek kassas suure segaduse tekitab, tundub selle lelu-, riide- ja elektroonikauputuse juures veel oh, kui tühine!
No loodetavasti ei ole see ilming siiski veel meie väikese Eesti probleem, sest meil tekitavad üksjagu nördimust ja nõutust telerite sundvahetusedki. Tundub ju, et alles see oli, kui endise N Liidu tehaste telekad sundpuhkusele saadeti. Just sai “lääne värk” tuppa, ja nüüd, ole lahke, juba digipööre!
Ja isegi uue kilekoti ostab Eesti inimene poest viimases hädas, kui vajalik märss koju ununes. Ei, usun, et ostuhullus pole veel meie probleem, küll aga hiilivad ligi mured, mis seotud poekaupa peidetud lisaainetega, olgu nende eesmärk siis toidukraami värvi, maitse, lõhna või sööja isu parandamine. Ja kuigi ei saa öelda, et meie meedias sellele eriti lapsi ohustavale ilmingule tähelepanu ei pöörata, teeb oma korrektiivid igapäevaelu, ka reklaami- ehk rahamaailm. Tühja kõhuga omapäi poodi minev laps ei saa vastu kartulikrõpsukiusatusele. Ja jahe Coca-Cola tundub janusele nii maitsev! Taimetargad ja puhta looduse austajad hoiatavad välismaiste puuviljade eestki, aga kust me kõik saaksime praegu kätte tõeliselt puhta ja lisaaineteta toidu? See tähendaks, et keegi peres vaid toiduhankimisele ja keetmisele-küpsetamisele pühenduks, elu on aga palju proosalisem. Tagajärjed on kahjuks juba näha — järjest suurenev allergikute armee, eriti laste hulgas. Kaotuste hulka tuleb asjatundjate sõnul arvata ka laste keskendumisraskused ja hüperaktiivsus, ja mine tea, ehk ka üha sagenevad ja järjest nooremaid tabavad insuldid-infarktid.
Ei ole Ameerika
Lõpuks ka sellest, mis mind seda targutust paberile panema ajendas.
Mõne nädala eest ilmutas Maire Aunaste, keda muidu asjalikuks ja kahe jalaga maa peal olevaks naisterahvaks pean, artikli Maalehe tele-raadiolisas, kus kurtis, kuidas teda ühes kõrvalisemas asulas peetud laadal külmalt vastu võeti. Ei teretatud ega naeratatud, ka kauba peale ei joostud tormi. Aga tema, kes nii paljude erinevate inimestega suhelnud on, peaks ometi teadma, et eestlane ongi igapäevaelus endassetõmbunud, kuid sulab üles niipea, kui keegi õigele nupule vajutab, st esimesena teretab, mõne killu viskab. Ja et eestlane ei hakka kindlasti hammaste särades ebasiiralt naeratama, kui tal mõte parasjagu igapäevaprobleemidega hõivatud. Tuli pähe mõte, et kas Ameerikas veedetud aeg on teletähele tõesti nii mõjunud. Ja ega tema ometi pole pärit sellest Eestist, kus ei teata, et 250 krooni on mõnele inimesele ka “tutikate” kingade eest arvestatav hind ja teda lihtsalt ei saa huvitada, et need uuena 900 maksid.
Ei, eestlased ei amerikaniseeru loodetavasti niipea, sest meie oludes ja kliimas puudub selleks nii-öelda materiaaltehniline baas.
iii
KAIE NÕLVAK
