Inimeste üha kasvav huvi tervislikuma toidu vastu on muutumas 21. sajandi trendiks. Tarbija otsib pidevalt lisandväärtusega toitu – ka sellist, millel oleks haiguseriski vähendav toime – ja toidu käitlejad pole kitsid seda pakkuma.
Rikastatud toit on tavatoit, millele on lisatud vitamiine, mineraalaineid ja muid toitumisalase või füsioloogilise mõjuga aineid. Ehk teisisõnu on tavatoidule lisatud täiendavaid koostisosi. Mõistagi, tohib toidule lisada vaid selliseid aineid, mis on ohutud, organismi poolt omastatavad ja mida on valmistootes organismile olulises koguses.
Kõige levinumad on probiootiliste bakteritega rikastatud piimatooted, näiteks meie oma turul Helluse sarjast tuntud Lactobacillus fermentum ME-3-ga rikastatud tooted. Probiootilistel bakteritel on oluline osa soolestiku mikrofloora tasakaalustamisel. Tuntud on ka oomega-3-rasvhapete poolest rikkad kanamunad ja seda asendamatut rasvhapet seostatakse peamiselt südame-veresoonkonna heaoluga.
Rikastatud toodete kasulik mõju
Tänapäeva toit sisaldab tunduvalt vähem kiudaineid, mistõttu on juba mõnda aega olnud müügil kiudainetega rikastatud pagaritooted. Kiudained soodustavad seedimist, reguleerivad soolesisu veesisaldust ja tekitavad mõnusa täiskõhutunde.
Taimsete steroolide ja stanoolidega margariinid aitavad kaasa vere kolesteroolisisalduse alandamisele. Toitudele lisatud fosfori- ja magneesiumiühendid on vajalikud organismi energiavahetuses osalemiseks ja lihaste töö reguleerimiseks. D-vitamiin, mida on lisatud näiteks piimale, aitab kaasa luude normaalsele arengule ja kaltsiumi imendumisele organismis.
Alates 1922. aastast, kui tutvustati jodeeritud soola, on aga näiteks Šveitsis märkimisväärselt vähenenud kilpnäärme haigusliku suurenemise protsent.
Toidu rikastamine on tootjale vabatahtlik
i
Üldjuhul peaks piisav ja vaheldusrikas toit andma meile kõik normaalseks arenguks ja tervisliku seisundi säilitamiseks vajalikud toitained. Siiski näitavad uuringud, et mitmekesine toidulaud üksi ei pruugi katta kõigi elanikkonnarühmade vitamiinide ja mineraalainete vajadusi. Teisalt võib toidu valmistamise ja tootmisprotsessi käigus oluline osa vitamiine kaduda, mida tootjad siis omakorda saavad taastada vitamiine juurde lisades.
Toidu käitlejale on toidu rikastamine vabatahtlik, kuid lisada tohib vaid vitamiine ja mineraaltoitaineid ning nende ühendeid, mis on selleks heakskiidu saanud. Osades Euroopa Liidu liikmesriikides on rahva tervisest tulenevatel põhjustel mõnede vitamiinide ja mineraaltoitainete lisamine jällegi kohustuslik. Näiteks lisatakse Belgias ja Rootsis kohustuslikus korras margariinidele A-vitamiini, Austrias, Taanis ja Itaalias lisatakse soolale joodi.
Turundustrikk või mitte?
Samas on kindlasti neid, kes peavad rikastatud toitu turundustrikiks, mille abil meelitada inimesi rohkem antud tooteid tarbima. Tarbijale võib kergesti jääda mulje, et tegemist on toodetega, mis on võrreldes teiste sarnaste toodetega toiteväärtuse või tervislikkuse seisukohalt paremad. Enamasti kannavad rikastatud toidud märgistusel ka tervisealaseid väiteid, millest on Maablogis ka varem juttu olnud.
Rikastatud toidu valikul ja tarbimisel tuleb meeles pidada, et rikastatud toidud võivad aidata taastada teatud toitainete puudujääki organismis, kuid kindlasti ei ravi nad haigusi, pigem võivad vähendada haigestumise riski. Oluline on lähtuda põhimõttest, et tasakaalustatud ja mitmekülgne toitumine on tervisliku elustiili alustala.
Kui palju rikastatud toite tegelikult tarbitakse ja kas meil on põhjust teatud vitamiinide või mineraalainete liigse saadavuse pärast muret tunda, annab loodetavasti vastuse 2013. aasta sügisel algav suur üle-eestiline toitumisuuring. Kui oled sattunud uuringu valimisse, siis anna kindlasti oma panus.
See kirjatükk on avaldatud Maablogis
i
SIRET DREYERSDORFF, põllumajandusministeeriumi toidu üldnõuete büroo peaspetsialist
