Vahel suudavad ministrid oma demagoogiaga mind ikka veel üllatada. Nii hämmastas ka regionaalminister Siim Kiisleri kommentaar Vooremaas, et riigikohtu otsus apteekide asutamispiirangud kaotada olevat ainuõige samm selleks, et just maal ravimite kättesaadavust parandada. Julge mõte ikka küll, kui ka riigikohus ise seda nii ei arva. Otse vastupidi.
Kahjumiga maa-apteegi asemel kasumlik linna
Kartusest, et apteegiketid hakkavad piirangute kadudes kohe vähetasuvaid maa-apteeke sulgema ja neid tulusamatesse linnapiirkondadesse üle viima, lükkas Riigikohus otsuse jõustumise poole aasta võrra edasi. Loodetakse, et ehk selle ajaga jõutakse ministeeriumis välja mõelda mingid meetmed, et ravimid maalt päris ära ei kaoks. Sotsiaalministeerium ise on ka üsna nõutu. Nn. turulukk ehk siis piirangud, et ülearu apteeke luksuslikesse linnakauplustesse ja kasumlikesse ärikeskustesse ei kuhjuks, on nüüd maha võetud. Samas märgib ka ministeeriumi ravimiosakonna juhataja Dagmar Rüütel, et see otsus ei too maa-apteeke juurde, pigem vastupidi. Apteegipidajad ütlevad otse välja, et kui siiamaani hoiti üleval ka kahjumiga töötavat rohupoodi, et mitte turuosa kaotada (uut apteeki oli raske avada), siis nüüd soovitakse kindlasti need sulgeda ja ajada äri paremates paikades.
IRL-i poliitiku Kiisleri optimismi on tõesti raske jagada, sest väikealevi rohupoe kadumiseks on veel teinegi tõsine oht. Farmatseutide ja proviisorite arv on piiratud, palgad kohapeal kehvakesed. Selge see, et uus kasumlik linnaapteek jõuab ta üle osta, mida iseenesest ei saa ju pahaks panna. Patsiendi nõustajaks ja rohu väljaandjaks inimest tänavalt ju võtta ei saa, apteeker saab olla vaid kvalifitseeritud ja vastava haridusega töötaja. Kui teda enam ei ole, polegi midagi teha, kui apteek sulgeda.
Ministeerium mõtleb ka apteegibusside peale ja propageerib e-apteeke, Kiisler jälle soovitab käsimüügiravimid bensiinijaamadesse ja poodidesse tuua. No ei! See vähendaks veelgi olemasolevate apteekide ellujäämisvõimalusi. Ja kes siis patsiendile nõu annab? Maxima kassapidaja või? Pealegi, küsimus on ju retseptiravimites, milleta võib haige sattuda eluohtlikku olukorda või lausa hinge heita!
Algatasin seaduse maa-apteegi kaitseks
Kiisler rõhus oma lühikeses kommentaaris ka sellele, et apteekide asutamise piirangud kahjustasid äritegevust, konkurentsivabadust ja vaba turu toimimist. See on selgelt ideoloogiline lähenemisviis, kus esiplaanil äri, kasum ja raha, mitte aga inimene ja tema olemise alus — tervis. Arvan küll, et mistahes ärilised huvid ei tohiks olla kõrgemal inimese tervist puudutavatest küsimustest.
Ka riigikohtu esimees Priit Pikamäe toonitas, et asutamispiirangud takistavad ettevõtlusvabadust ja hulgimüügiturul tegutsemist. Ometi on riigikohtu eelmine koosseis mõned aastad tagasi, kui sama küsimust vaeti, öelnud risti vastupidi:
“Rahva tervise kaitse on ettevõtlusvabadusest prioriteetsem põhiõigus, mida ülemäärane konkurents võib tõsiselt kahjustada, kuna halvendab ravimite kättesaadavust maal ja viib teenuse kvaliteedi halvenemisele linnas.”
On märkimisväärne, et õiguskantsler Indrek Teder, kelle hagi riigikohus nüüd rahuldas, mõtles varem vandeadvokaadina samuti täiesti vastupidiselt. Just tema isiklikult teostas apteegi asutamispiirangu seaduse eelnõule õiguslikku ekspertiisi 2005. aastal. Ja muide, sellesama maa-apteeke kaitsva seaduse algatajaks olin ma 2004. aastal riigikogus ise.
Jah, tõesti, ka pärast selle seaduse vastuvõtmist on maa-apteeke suletud, aga on ka uusi avatud, ja võib kindlalt öelda, et seadus pidurdas nende kadumist. Tegime seaduse, mis kaitses väikesi proviisoritele kuuluvaid apteeke ja seisis vastu linna-apteekide ketistumise süvenemisele.
Olgu veel öeldud, et sarnaseid geograafilisi piiranguid rakendatakse Euroopas kõikjal. Ja see on ka riigile odavam kui rohupoe doteerimine.
Kust küll võtab Kiisler, et halastamatu vabaturureegel on regionaalpoliitiliselt mõistlik otsus? Mõistlik – kellele?
MARIKA TUUS-LAUL,
riigikogu õiguskomisjoni liige
