“Volbriöö ukse ees, kas luual ülevaatus tehtud,” on mõnedel parimas eas ja huumorimeelega daamidel kombeks maipühade eel üksteise kallal aasida.
Tõepoolest, juba keelemees Wiedemann on omal ajal kirja pannud, et esimene mai on kõigi tarkade või nõidade päev. Ja eks see tarkus ju aastatega kogune, verinoortel eevatütardel seda veel vähevõitu…
Olgu nüüd luudade kui liiklusvahenditega kuidas iganes, aga aprillikuu viimase päeva õhtu ja öö vastu esimest maid pakub meist igaühele midagi. Lapsed kasutavad juhust, et maskeraadi teha ja ehk pisut “luua seljas” kollitamaski käia, noortele, iseäranis tudengitele on volbriöö aeg, mil enne eksamisessiooni viimast korda täiel rinnal pidutsetakse, pisut kauem maailmas elanud rahvale toovad aga maipühad ühe palgatööst vaba päeva, mil omatahtsi askeldada ja pisut ka jõude istuda, et noort kevadet imetleda.
Tänavugi tundub paika pidavat seaduspärasus, et jürikuu kolmanda nädalal alanud soe toob lehekuu alguseks külma. Ega looduse vastu ei saa, kuid põllumees ootab taevast pikisilmi vihma. Ehk jõuab see kohale juba volbriööl.
Häid pühi!
29. aprill 2014
