Praegu peetavaid riigieelarve teemalisi vaidlusi jälgides jääb mulje, et ühiskondlik transport on üks suur kurja juur, mille tõttu asjad kohe kuidagi ei klapi.
Aga kui kaotaks selle õige ära? Milleks venitada, raiume kogu “koera saba” kohe ühekorraga maha?
Päris kõike toimimiseks raha vajavat ei saa ka Eesti riigis paraku likvideerida, kuigi nii mõnigi võiks seda väga himustada.
Ühistransport on juba selline igapäevane teema, mille kallal norida ja sorida. Kui aga sellest liikumisvõimalusest ilma jääme, saame aru, mida see tegelikult meile tähendab.
Ka dotatsiooni maksmine ei ole vaeste aitamine ega kasumi teenimine vedajale, vaid see on vajalik süsteemi toimimiseks, kogu elukeskkonna jaoks. Sellest on kasu poepidajale, kelle kunde tuleb poodi bussiga, tööandjale töötaja palkamisel kaugemalt. Rääkimata sellest, et ühistranspordi olemasolul sõidetakse vähem autodega ja järelikult saastatakse vähem õhku. Probleemide lihtsustamine ja kirvega selle süsteemi lõhkumine pole just eriti arukas.
Sellepärast ootavad Vooremaa tegijad riigimeestelt arukaid otsuseid. Võib-olla ei peagi kogu ühiskondliku transpordi süsteemi ühekorraga lammutama?
18. september 2008
