On teada ja tuntud lugu, et kui mõni suuremaid rahvamasse kaasav sündmus pole just nii kulgenud, nagu asjaosalised lootsid ja eeldasid, oleme seda kitsas ringis ehk jututoas lahates kõik kõva sõnaga. Kui aga oma seisukoht on tarvis selge häälega välja öelda või julgelt kirja panna, tõmbutakse kohe oma kesta: oh, mis nüüd mina, aga keegi võiks öelda, kirjutada…
Mina end arvamusliidriks ei pea, aga mõnede maakonna isetegevuslaste mitteametlikud kurtmised-hinnangud ühes ja teises omavalitsuses ning mitmes kollektiivis sundisid mind nüüd n-ö tule enda peale tõmbama.
Jutt on maakonna iga-aastastest laulu- ja tantsupidudest. Tundub, et need kulgesid stressivabamalt ja olid rohkem peo moodi siis, kui lauljad ja tantsijad seda eraldi pidasid. Üks põhjus on muidugi see, et Jõgevamaal pole nii uhket ja täiuslikku peoplatsi, kus koorid lavale mahuksid ja tantsijad üksteist nügimata kepsutada saaksid. Ja mis kõige tähtsam — kus oleks kõigil võimalik teisi segamata proove läbi viia.
Viimastel aastatel on püütud neid raskusi trotsides ikkagi ühispidusid pidada. Põhjuseks on toodud, et nii on ikka kenam ja toredam, lauljad näevad tantsijaid, tantsijad kuulevad laule… Ei oska tõesti öelda, kas peamine probleem on tegelikult igikestev vajadus seda va krabisevat kokku hoida, aga head nahka pole sellest uutmisest tulnud. Möödunud aastal algas peopäev näiteks mõnedele pisikestele tantsijatele juba hommikul kella seitsme paiku, kui tuli alustada reisi Pala kooli staadionile. Õpetajad –juhendajad kurtsid juba lõuna paiku, et lastele on see liig mis liig, proovigraafik libises kohati ikka väga julmalt ja mõnda mudilast või teismelist tuli juba enne päris-peo algust minestusest toibutada. Pidu, mis ju lõpuks kenaks kujunes, lõppes õhtul üheksa paiku ja kõik lapsed said enam-vähem õigel ajal pea padjale. Juba siis tõstsid täiskasvanud isetegijad nurinat, et järgmisel aastal ikka nii enam ei tahaks, päev otsa ole jalul, peamine tegevus oma prooviaja (ehk proovikoha vabanemise) ootamine… ja pidu algab õhtu hakul, kui juba kodus saunas olla himustaks. Et rääkigu kollektiivide juhid sellest sobival ajal ja õiges kohas. Kõige rohkem oli täiskasvanud isetegijail kahju lastest.
Tänavu, nagu me kõik veel üsna värskelt mäletame, toodi ühispidu Jõgeva linna, seoti linna sünnipäevaga ja plaaniti õhtuks ja ööks. Tantsulavastus, mis loojangu eel lõppes, oli tõesti imekena, kuigi esinejaid platsil aeg-ajalt nii tihedalt oli, et vesi ka vahele poleks mahtunud. Aga kui lõppes viimane tants, seatud Tõnis Mägi “Palve” muusika järgi, ja publik kultuurikeskuse välilava suunas valguma hakkas, kus öölaulupidu sama lauluga pidulikult algama pidi…, tegi koor veel laval proovi.
Kas oli mõtet tuua lauljad ja tantsijad peole kokku, kui ühed teiste esinemise ajal oma etteastet harjutasid? Lapsed, kaasa arvatud mudilaskoorid, olid seekord platsis küll alates pärastlõunast, aga et pidu lõppes pärast südaööd, siis oli tulemus minu arvates veel masendavam kui möödunud kevadel. Väikesed ja pisut suuremad väänikud, keda nende laval olles küll ehk liigagi innukalt ohjati, ei hoolinud võrdlemisi pimedas pargis enam millestki ega kuulanud kedagi, sest nad olid üleväsinud ja ilmselt oli paljudel ka külm. Lärm paisus kohati nii valjuks, et osal publikust laval toimuva jälgimisega raskusi oli.
“Kirsiks tordil” oli pidulik vastuvõtt kollektiivide juhtidele pärast lõpulaulu umbes kell 00.00. Sellel osalesid vaid need, kes oma transpordivahendiga olid, st keda tegelaste bussid ootama ei pidanud.
Kui meil ei ole maakonnas kohta, kus pidada pidu, mis kõigile neile, kes talv otsa õhtuti laule ja tantse õpivad, selliseks kujuneks, kust lõpus kahju lahkuda, kas ei peaks siis ka edaspidi lauljad ja tantsijad eraldi üles astuma? Kes ikka tõepoolest teiste esinemisest huvitatud on, läheb seda ise vaatama!
Aga kui eraldi peod liigne luksus on, võiks neid ehk korraldada üle aasta?
i
KAIE NÕLVAK
