Usutavasti on igal perel homseks emadepäevaks omad traditsioonid välja kujunenud. Kus küpsetavad lapsed koos isaga pühapäeva varahommikul ema auks kooki, kus minnakse kogu perega meelelahutusüritusele või loodusse või tehakse visiit hoopis vanaemadele. On siiski ka peresid, kus pühapäeval kalmistukäik ette võtta tuleb, ja peresid, kus laulud-jutud emast mõne lapse pilgu nukraks teevad.
Kas ema südant…
Eestlane ei tea ilmselt südamlikumat ega kurvemat laulu kui seesama “Ema süda”. Kuigi ammu loodud, on see aegumatu. Seda laulmata ei möödu vist ükski emadepäevaaktus ega paraku matusedki, kui pere hing ja laste tugi ära saata tuleb. Ei mäleta lapsena suuremat muret, kui et ema surra võib. Raamatutestki sai loetud ja filmidest nähtud, et laps, kes emata jääb, on kohe ilma ka turvalisest kodust. Paraku püüdsid täiskasvanud sõnakuulmatut just sellise õudse mõttega ohjata, korrale kutsuda, hirmutada, aimamata ilmselt, kui sügava haava selline mure noorde hinge lüüa võib. Sest ega laps selliseid hirme kellelegi kurta tihanud…
Nelja-viiekümne aasta eest oli tavaline, et lastekodus või kasuema toel kasvavail päris-ema surnud oli. Muru kasvab mulla peale ja lein leeveneb ajapikku, sest eluseaduste vastu ei saa ja orvule jäi vähemalt kallis kalmuküngas. Ema matma pidanud ei olnudki terve ülejäänud elu nii väga muserdatud ja neist said enamasti väga hoolivad vanemad oma lastele. Miks aga on meil praegu nii palju lapsi ja noori, keda isiklikult puudutab laul pealkirjaga “Kõikide laps”? Ja miks on meie lastekodud tulvil inimtaimi, kes ennast kellegi omaks nimetada ei saa, kuigi ema elus? Paraku on see meie kõikide valu, mille vastu rohtu ei teatagi. “Mul ei ole oma tuba, enda juurde sa ei luba…”. Need sõnad lõikavad kui noaga hinge ja olgu vahemärkusena öeldud, et ma ei mõista inimesi, kes sellise valulaulu raadiost kellelegi tervituseks (!) tellivad.
Kus on meie ühiskond teinud vea, et meil kasvab üles nii palju noori naisi, kelle süda pole “õrn, kindel ja muutmata”, nagu on väljendanud Koidula? Lapsi jäetakse päevadeks üksi kütmata tuppa ja söömata, kuni tähelepanelikud naabrid appi tulevad või sotsiaaltöötajat teavitavad. Ja kui abitu mudilane lõpuks lastekodusse jõuab, unustatakse ta sinna — lisaks toale ei mahu hüljatu enam ema mõtetessegi… Sest need mõtted on halvanud alkohol. Emaõigustest aga pahatihti ametlikult ei loobuta ja sellega tehakse andestamatut kurja nii oma lapsele kui neile peredele, kus oma järeltulijaid pole ja kuhu väike inimene kasulapsena oodatud on. Pisut inimlikum, kuid lapse jaoks sama valus on see, kui ta vanaema kasvatada unustatakse. Esialgu ajutiseks, kuni noor ema n-ö jalad alla saab, siis aga leiab ema elukaaslase, saab juurde veel lapsi… ja esmasündinu jääbki vanaema lapseks, kes ise ka ei tea, kuidas oma haruharva külas käivat ema kutsuda, sest tema tegelik emme on ju vanaema. Aga müts maha selliste vanaemade ees ja mõnikord ei taipa tõesti, miks on jumal või saatus nii ebaõiglane, vormides ka hoitud ja armastatud tütrest sellise murekoorma oma vananevale emale, sest eks tema peab suutma leevendada ka mahajäetu hingevalu.
Vaprad vanaemad, mehised isad ja kuldaväärt kasuvanemad On heameel tõdeda, et meie ühiskond viimastel aastakümnetel tolerantsemaks muutunud on. Enam ei sahistata nii palju sel magusal teemal, kes on kelle pärisisa või –ema. Lahutuste läbi poolikuks jäänud pered kolivad omavahel kokku. Minu, sinu ja meie lapsed pole haruldane nähtus ning normaalse psüühikaga inimene ei tee vahet bioloogilistel ja kasulastel. Titeeas lastekodust võetule on aga siiski tark ise parajas vanuses tema päritolust teada anda, et keegi “heategijast ilmatark” teda omal käel harima ei hakkaks. Laps saab aru, kui talle rääkida, et ta juhtus sündima valest emast, kes teda kasvatada ei saanud, nüüd on aga tema päriskodu just siin. Ja nii, nagu vaprad vanaemad, kel mahti oma aastatele ega tõbedele mõelda pole, sest lapselapsed vajavad emahoolt, väärivad maani kummardust ka kasupered, kus üks või mitu hoolealust kasvamas, sageli lisaks oma lastele. Seda enam, et üldjuhul pole tegemist ülemäära jõukate ega ka hiigellosse omavate peredega, vaid nende inimeste rikkus on nende hea süda. Vähe pole ka neid isasid, kes laste emast ühel või teisel põhjusel ilma jäänuna oma pere eest üksi hoolt kannavad, ränga koorma tänuks laste tingimusteta armastus. Veri on paksem kui vesi Elul on aga omad seadused ja seal mängivad tunded mõistusest olulisemat rolli. Nii tõmbab turvalises kasuperes kasvajat ikka aeg-ajalt kui magnetiga oma ilmaletoonut otsima. Ja kui bioloogiline emme parasjagu nii tugeva auru all on, et last isegi ära ei tunne, saab noor hing taas tublisti haiget ja on oma uues kodus hiljem pikka aega endast väljas. Kui noorukit lahus elava isa või emaga lapsepõlves tutvustatudki pole, ei saa ta enne rahu, kui oma puudu olnud ”juurejupi” leiab. Kas või selleks, et valusalt kogeda — teda ei oodatud. Ja täisikka jõudnu, kel juba endalgi lapsed, aitab ikka võimalusel oma vananevat ema, kes ta omal ajal unustas. Ehk ongi meie päevil paikapidavam laul: “Kas lapse südant tunned sa…”. Sest just see süda on katsumustele vaatamata sageli truum ja kindlam. Aga homme on emadepäev. Olgem sel puhul rõõmsad. Nii need, kel ema või helge mälestus temast, kui need, kes kasuvanemate juures hoitud ja hellitatud. KAIE NÕLVAK
