Eesti Vabariigi taastamisel oli üks põhimõttelisemaid otsuseid tagastada maad nende endistele omanikele. Kolhoosid likvideeriti ja omanikud said tagasi selle, mis neile või nende esivanematele enne Nõukogude Liidu okupatsiooni kuulus. Kuid kahjuks on enam kui 20 aastat tagasi alustatu jäänud lõpetamata. Maaomanikul puudub võimalus omal maal jahindusküsimuste üle otsustada. Sisuliselt säilitati jahinduses kolhoosikord, mille kaitsjad ähvardavad avalikkust mõisaaja tagasitulekuga.
Praeguse jahindussüsteemi eest võitlejad, kes peavad kehtivat jahiseadust maailma parimaks, on süüdistanud maaomanikke mitmes surmapatus. Kõige rohkem on kõlama jäänud väide, et maaomanike seisukohti arvestades ootab meid ees mõisaaja tagasitulek.
Välismaalastest metsaomanikke üks protsent
Selle väite kinnituseks püütakse näidata, et jahiseaduse kaasajastamise taga on välismaalastest suurmaaomanikud. Milline on olukord tegelikult? Võtame kõigepealt vaatluse alla välismaalased. Ümmarguselt kolmveerand Eesti erametsadest on füüsiliste isikute omanduses, välismaalased moodustavad neist ühe protsendi. Veerand metsamaast on juriidiliste isikute omanduses. Kui palju on nende hulgas välismaalasi, täpselt ei tea, kuid kindlasti neid leidub. Võib vaielda selle üle, kas see on hea, kui väliskapital meie majanduses osaleb, kuid on ilmselgelt kahepalgeline seda metsaomanikele ette heita.
Veerand eelmisel aastal Eestis jahti pidanud jahimeestest olid välismaalased. Ja neid ei toonud Eestisse maaomanikud, vaid jahindusorganisatsioonid. Metsaomanike hulgas on välismaalaste osakaal kindlasti oluliselt väiksem.
Kuidas aga sõltub hääleõigus maaomandi suurusest? Metsaomanike huve kaitseb uue jahiseaduse loomisel Eesti Erametsaliit (EEML), mille liikmeteks on metsaühistud ning kus on võrdne hääleõigus nii suurtel kui ka väikestel maaomanikel. Maaomanikud ise pole jahinduse küsimuses omandi suuruses vastuolu näinud – pigem on rahulolematuse põhjuseks asjaolu, et metsaomanikul on seni puudunud võimalus oma maal jahindusküsimuste üle otsustada.
Jahimaad 25 korda rohkem
Kui EEML-i kuuluvad ainult mittetulundusühingud ning igal liikmel on üks hääl, olgu tema omandi suuruseks üks või
Kolhoosikord võib teinekord olla ka omamoodi hüve. Maaressurss on jahinduses sisuliselt tasuta käes, sest riigile makstakse ressursitasu vaid 0,15 eurot hektari eest. Maamaks, mida metsaomanik selle maa pealt tasuma peab, on kuni 40 korda suurem!
Jahiturismist teenitava tulu arvestus puudub
Mis on aga praeguse jahinduse majanduslik väärtus aastas? Võttes aluseks riigimetsa jahipiirkondade keskmised oksjonihinnad, võime rääkida summast, mis küünib kaheksa miljoni euroni. Võime ka kokku arvutada igal aastal metsast kütitava liha hinna. Ainuüksi põdra-, hirve- ja metssealiha kokkuostu eest saadav on tagasihoidliku arvestuse kohaselt üle 3,3 miljoni euro. See summa ei kajasta jahiturismi pealt teenitavat tulu, mille usaldusväärne arvestus õigupoolest puudub.
Ehk annavad eespool mainitud äri suurusjärgust ning kolhoosikorra ja mõisamajanduse edukast sümbioosist aimu mõned näited. Näiteks pakub Vihula mõis oma külalistele 150-eurose päevahinna eest võimalust pidada jahti
90 protsenti kuludest jääb metsaomaniku kanda
Eespool toodu ei tähenda paraku, et ulukikahjude korral võiks maaomanik loota võrdset kohtlemist. Praegu riigikogus menetluses olev seaduse eelnõu lubab metsaomanikule ulukikahjude hüvitamiseks “tervelt” 100 eurot hektari kohta, mis kataks vaid kümme protsenti tehtud kuludest. 90 protsenti kahjudest jäetakse aga metsaomaniku kanda.
Ma isegi ei oska seda kulutuste suhet mingisse varasemasse aega paigutada. Oli see siis, kui meil kehtis kolhoosikord, või mõisate ajal? Mine võta kinni.
i
HEIKI HEPNER, Kohila metsaseltsi juhatuse liige
