Kas kõhu arvelt ikka peaks kokku hoidma?

Tänasel arvamusküljel kirjutab Jõgevamaa Koostöökoja kohaliku toidu spetsialist Ülle Jukk toiduhindade kujunemisest ja võrdlusest välismaise kaubaketiga.
Ajal, mil toiduainete hinnad teevad pööraseid hüppeid kõrgustesse, tuleb hakata kusagilt kokku hoidma. Ennekõike tõmmatakse maha kodukulusid, seejärel juba meelelahutust ja viimaks minnakse kõhu kallale. On lihtne öelda, et kodumaine toit on kallis ja vaid rikastele, ent Eesti väiksus, tooraine kättesaadavus ja toodangu maht on see, mis paraku kõrgema hinnalipiku kõigele külge paneb.
Samas tasub mõelda, kas kõht on koht, kust tasub kokku tõmmata? Pühapäevaõhtuses uudistesaateski võis kuulda, et pensionärid, kellel iga euro on arvel, vaatavad esmalt allahinnatud kauba poole, sest muidu lihtsalt pole võimalik ära majandada. Sama tõdesid teisedki küsitluses osalenud, et paraku peab just toidu arvelt allahindlust tegema.
Igal kevadel räägitakse taaskord ülekaalulisusest, elustiilihaiguste tõusutrendist ja laste tahtmatusest liikuda. Suur põhjus laiutab paljude taldrikutel: kehvad (ja kiired) toitumisharjumused tekitavad ülekaalu ning terviseprobleeme. Ja mida rohkem vaadata odavama toorme poole, seda pikemaks muutub abi- ja lisaainete nimekiri, millest suurt osa poleks ühegi inimese toidusedelile vaja.
Tõsi, et raskel ajal peab kulusid vähendama, kuid meeles tuleks pidada, et sellegipoolest võiks eelistada kohalikku, omakasvatatud ja väärtuslikku toorainet. Seda, mis päriselt toidab keha ja hinge. Kõhu arvelt võib ju kokku hoida, kuid hiljem ravikulude tõustes pole sellest midagi kasu.