Pealkirjas esitatud küsimusele on vastus: jah, tasub.
Aga peale kõndimise tuleks mõelda ka sellele, mida igaüks meist võiks paremini teha, et ka tulevastel põlvedel oleks siin planeedil hea elada. Selline mõtlemine on ka vaatamata raskele masuajale väga vastutustundlik ja oluline. Me ei tohi seda unustada.
Täna on üleilmne kliimapäev ja sellel päeval kutsutakse inimesi mõtlema suuremalt kui vaid see, mis meile lähiümbruses vastu vaatab. Täna, 24. oktoobril oodatakse inimesi üle maailma osa võtma aktsioonist, kus erinevad riigid toovad laiema üldsuseni sõnumi, milles rõhutakse keskkonnateadlikule käitumisele. Peatselt toimub Kopenhaagenis Kliimakonventsiooni osapoolte 15. tippkohtumine, kus püütakse kokku leppida olulisi samme kliimamuutuste ohjeldamiseks. Teadlaste hinnangul on Maa atmosfääri süsihappegaasi (CO2) pikaajalise kontsentratsiooni ohutu tase õhus kuni 350 ppm (miljondikku), mis on praeguseks juba ületatud.
Ühiskonnal tuleb loodusseadustega arvestada
Looduses toimetulekuks tuleb ühiskonnal arvestada loodusseadustega. Asjatundjad enam eriti ei kahtle selles, et maavarade põletamisel põhinev energeetika mõjutab kliimat. Samavõrd kindlalt on fossiilkütuste põletamisega seotud paljud teised hädad. Tihti on need ka palja silmaga näha. Oleme näinud Kirde-Eesti rikutud maastikke või aidanud päästa õliseid linde. Maa tulevik sõltub otseselt sellest, kuidas inimkond lähikümnenditel energiat kasutab.
Eesti energiakasutusviisid pole just kiita: madala efektiivsusega põlevkivienergeetika, halvasti planeeritud linnatransport, kehvasti soojustatud kodud. Me ju soovime, et ka meie järeltulevaid põlvi ümbritseks inimväärne elukeskkond ja praegusel kriitilisel ajal pole kellelgi õigust vastutusest kõrvale hoida. Kui meie eesmärgiks on Eesti energeetiline sõltumatus ja julgeolek ning negatiivsete keskkonnamõjude vähendamine, siis mida kiiremini suudame söe, põlevkivi, nafta ja maagaasi kasutamist piirata, seda parem.
Vahel nähakse päästerõngast tuumaenergias. Rohelised on selle energiaallika suhtes skeptilised, kasvõi sellepärast, et Tšernobõli katastroof pole meie mälust kustunud. Kui analüüsida tuumaenergeetikat vähegi põhjalikumalt, osutub petlikuks ka selle odavus. Pole ühtegi praegu käsil olevat reaktoriehitust, mis poleks veninud kavandatust oluliselt pikemaks ja kallimaks. Tuumaenergeetika toodab radioaktiivseid jäätmeid, millega pole mitte midagi mõistlikku peale hakata, kuid mille vähegi ohutum säilitamine on tohutult kallis. Ja kuhugi tuleb lõpuks panna ka oma töö lõpetanud, kuid jätkuvalt radioaktiivne reaktor. Seega ei ole tuumaenergia lahendus. Aga mis oleks?
Biokütuste senisest suurem kasutuselevõtt
Energiasääst on suurim võimalus põlevkivi-, maagaasi- ja naftasõltuvuse vähendamiseks. Säästumeetmetesse investeerimine vabastab iga krooni kohta rohkem energiat kui sama raha paigutamine uutesse tootmisvõimsustesse. Eesti säästupotentsiaal on tohutu, sest me kulutame ühe rikkuseühiku loomiseks kordades rohkem energiat kui arenenud majandusega Euroopa riigid.
Paralleelselt energiasäästuga tuleb arendada taastuvenergeetikat. Eesti tuuleressursi suurus on tasapisi saamas selgeks ka meie riikliku energiamonopoli juhtkonnale. Ka päikeseenergeetika arendamine on üheks ääretult perspektiivseks suunaks, kuigi hind on siiani kõrgevõitu. Biokütuste senisest suurem kasutamine võimaldaks muuta energiaportfelli mitmekesisemaks, vähendades nii energiatootmise negatiivseid keskkonnamõjusid kui ka vajadust kalli kütuse impordi järele. Loomulikult vajab protsess riiklikku ohjamist, sest kaootiline arendus viib paratamatult arvukate konfliktideni.
Keskkonnamuredest enamgi räägitud probleemiringiks on võimalik konkurents maa pärast, kus toitu kasvatada ja toota. Kardetakse, et biokütuste laiaulatusliku tootmise tagajärjel võib kujuneda toidukaupade nappus. Arengumaades võib halvemal puhul olla tagajärjeks tõsine toidupuudus, äärmisel juhul koguni nälg. Euroopas võib sama probleem avalduda mõneti leebemalt, leides väljenduse toidukorvi olulises kallinemises. Tõsi, majanduslangusega kaasnenud toidukaupade odavnemine näitab biokütuste tootmise marginaalset mõju majanduskasvu aegsele hinnarallile.
Kütta saab ka heinaga
Integreeritud maamajandus võimaldab toota toitu ja energiat ning hoida looduse elurikkust. Meie rohumaade bioproduktsioon on kordades suurem kui vajadus loomasööda järele. Maastikuhoid tingib vajaduse niita üsna suuri pindu. Kuid mida teha heinaga? Loomulikult läheb osa loomasöödaks, kuid juba praegu niidetavate pindade juures jääb seda üle ja mitte vähe. Kütteväärtus on ju heinal tegelikult päris hea.
Äsja hakkas Lihulas sooja andma Eesti esimene heinaga köetav katlamaja, kus saab põletada ka roogu ja hakkpuitu. Hein tuleb Kasari luhalt, mis on oluline niitmist vajav kooslus, sealhulgas ka lindude pesitsusala. Luhaheina kasutatakse ka söödaks, kuid ometi on seda igal aastal üle jäänud. Lihtsad arvutused näitavad, et luhas söödatootmisest üle jäävat madala söödaväärtusega heina tuleb keskmisel aastal piisavalt, et rahuldada suur osa Lihula küttevajadusest. Mõnel aastal tekib ka talvise roovarumise käigus piisavalt suures koguses massi, mis katuserooks ei lähe. Samuti saadakse niitude võsast puhastamise käigus piisavalt palju kütmiskõlbulikku puitu.
Näemegi, et maastikukaitset on võimalik korraldada nii, et taimede, putukate ja lindude elupaigad on säilitatud, jätkub sööta kariloomadele ning kütet kateldele. Lisaks on hoitud maastik ja rikas elustik eelduseks ökoturismi arengule koostöös ettevõtjate, riigi ja omavalitsustega.
Säästlik areng tähendab nii toidu kui energia tootmist viisil, mis aitab säilitada meie Maa elurikkust ja keskkonda. Sellest mõeldes lähevad Eestimaa Rohelised koos kõikide vastutustundlike inimestega täna kliimakõnnile.
iii
ALEKSEI LOTMAN, Riigikogu maaelukomisjoni aseesimees, erakond Eestimaa Rohelised
