Haigekassa ravijuhtude tellimuspoliitika tulemusel ähvardavad Põltsamaal, Mustvees, Elvas ja teistes väikehaiglates lõppeda eriarstide vastuvõtud, mis halvendab arstiabi kättesaadavust maal. Vooremaa vestlusringis käsitlesid teemat SA Mustvee Tervis juhataja PETRO BABJAK, Elva Haigla nõukogu esimees ja ravijuht PEETER LAASIK ning riigikogu Jõgeva-Tartumaa saadikurühma liige AIVAR KOKK.
Haigekassa käesoleva aasta ravijuhtumite ostud mõjusid väikehaiglatele külma dušina. Mis täpsemalt toimub?
Kokk: Haigekassa juhatuse esimehe Tanel Rossi sõnul tehti arstiabi geograafilise kättesaadavuse hindamisel väga põhjalik töö, et tagada üle Eesti kõigile kindlustatutele tervishoiuteenused võrdsetel tingimustel. Tegelikult viib selle aasta alguses välja kuulutatud uus konkurss eriarstiabi teenusepakkujatele aastateks 2014-2018 teenuse inimestest oluliselt kaugemale. Uue konkursi tingimuste järgi ei saa haigekassa osta eriarsti teenust haiglatelt, kus näiteks kirurgil või kurgu-, nina- ja kõrvaarstil on väiksem koormus kui 0,5 kohta. See tähendab, et Põltsamaa, Mustvee, Elva ja teised väikehaiglad ei saa konkureerida eriarsti ravijuhtude tellimusele, sest enamikul juhtudel ei käi nendes haiglates erialaarsti vastuvõtul nii palju patsiente. Minul tekib aga küsimus, et kui tunnustatud arst võtab neljal päeval vastu Tartus ja sõidab kord nädalas Mustveesse vastuvõtule, siis kas ta kaotab Tartust välja sõites oma oskused või mis juhtub, et ta haigekassa meelest väikeses kohas inimesi ravida ei või?
Ühelgi väikehaiglal pole eriarstidele täiskoormust pakkuda ja praegu on just arstide liikumisega tagatud see, et nende teenus on ka väikelinnades inimestele kättesaadav.
Kuidas haiglates olukord arstidega on? Kas jätkub arste ja tööd neile?
Babjak: Meil on kõik arstid olemas. Muidugi on probleem, et Mustvees jääb rahvast vähemaks, kuid aastas on meil kirurgil 500-600 vastuvõttu – arstid käivad Tartust ja Põltsamaalt.
Kokk: Eesti riigile on kasulikum, kui neil arstidel on vastuvõtud ka suurtest keskustest kaugemal, selle asemel et nad ära Soome sõidavad. Riik peab jääma inimeste juurde, mitte taas kord kohustama inimesi teenuse järele sõitma. Haigekassa jaoks siin rahalist vahet pole, kas arst võtab vastu Mustvees või Tartus, aga inimeste jaoks on see mitukümmend kilomeetrit edasi-tagasi sõitmist, pluss aja- ja rahakulu.
Ei saa ka väita, et väikestes haiglates oleks eriarsti ravijuhtumeid väga vähe. Põltsamaal peaks kirurgias olema aastas 1969 haigusjuhtu, et saada poole kohaga leping, aga eelmisel aastal oli haigusjuhte 1200. Nina-, kurgu- ja kõrvaarstil peaks juhtumeid olema 1688, mullu oli 600. Tegelikult on vajab teenust päris suur hulk inimesi.
Laasik: Haigekassa ei arvesta maapiirkondadega, vaid tendents on ambulatoorse töö koondamisele keskustesse. Jõgeva ja Tartu maakonnas soovitakse kõik koondada Tartusse, arvestamata piirkondlike eripäradega. Eelmise valiku ajal olid väikesed kohad eraldi piirkonnad, mis soodustas neis kohtades arsti vastuvõttude säilimist. Sama protsess toimub tegelikult ka Harjumaal, kus kõik tahetakse koondada Tallinna.
Babjak: Jõgeva maakonnas peaksid inimesed hakkama eriarsti juurde käima Jõgeva haiglasse, aga tegelikult liiguvad paljud Mustveest hoopis Tartusse, sest bussiühendus Tartuga on parem. Kokkuvõttes toob see inimesele kaasa suure ajakulu, sest arsti juures käimisele kulub sisuliselt terve päev, terve tööpäev. Kas see on normaalne?
Kokk: Kui minna Tartusse arsti juurde, siis tuleb arvestada ka kolmekuulise või pikema järjekorraga. Maakonnas saab aga arsti juurde üldjuhul samal päeval, kui on eriarsti vastuvõtt. Järelikult arstiabi kättesaadavus inimese jaoks halveneb. Haigekassa sellest aga mingit kasu või kokkuhoidu ei saa. Haigekassas lihtsalt arvatakse, et arstiabi keskustesse koondades on võimalik pakkuda kvaliteetsemat teenust.
Kui vaadata haigekassa bilanssi, siis aastas jääb täitmata kaks protsenti lepingute kogumahust ehk siis haigekassa pakub rohkem ravivõimalusi, kui haiglad suudavad ära kasutada. Samas moodustavad väikehaiglate eriarstiteenuste kogumahud haigekassa eelarvest ainult pool protsenti.
Minu meelest tuleks anda väikehaiglatele eriarstiabi teenuse turg vabaks – ravitakse nii palju, kui juhtumeid on, ja haigekassa juhtude arvu koha pealt ettekirjutusi ei tee. Rahaliselt ei oleks see haigekassale mingi küsimus. Pealegi on eriarstiabi teenus Eestis nagunii vaba – kui inimene tahab Tartusse arsti juurde minna, siis ta saab seda teha. Kui väikehaiglad enam arste ei leia, siis on muidugi teine lugu.
Laasik: Küsimus on selles, kui palju poole kohaga või sellest väiksema koormusega töötamine sisuliselt ravi kvaliteeti riivab. Tegelikult töötavad Eesti arstid reeglina mitmes haiglas, kuigi nende koormus võib olla igas haiglas eraldi võetuna pool kohta või alla selle. Kui Tartu ülikooli kliinikumi arst võtab Mustvees või Elvas vastu koormusega 0,2 kohta, siis kas ta on halvem arst kui oma põhitöökohal Tartus, kus tal on täiskoormus? Ei ole ju! Ta on ka väikses haiglas sama hea arst nagu Tartus.
Kas arstid, kes mitmes kohas töötavad, on sellise töökorraldusega rahul?
Babjak: Praegu kõik arstid sõidavad ja vastu tahtmist pole keegi tulnud. See on ka mõistlik, sest 75 protsenti kirurgi haigusjuhtumitest on tegelikult kohapeal lahendatavad ja haige ei vaja edasisaatmist. Miks me peaksime selle kõik tagurpidi pöörama?
Kokk: Eriarstidel on ka erapraksised. Kui arstil on vastuvõtt kliinikumis ja selle kõrval ka erapraksises, siis on haigekassa hinnangul kõik korras, aga kui seesama arst sõidab mõnikümmend kilomeetrit eemale väikehaiglasse, siis haigekassa loogika järgi tema oskused kohe vähenevad. Teisalt on ka neid arste, kes ei tahagi enam väga suurt koormust, vaid on rahul, et saavad enne pensionile siirdumist praktiseerida. Kas tõesti peab nad kõik Soome või koju saatma?
Mis siis väikehaiglatest saab, kui eriarstid seal enam vastu ei võta?
Babjak: Kui kaob ära eriarstiabi, lähevad kinni ka röntgenikabinet ja labor, kaovad töökohad. Jäävad küll perearstid, kuid meil pole võimalik laborit ja röntgenit ainult perearstide tarbeks ülal pidada. See tähendab, et kui haige läheb perearsti juurde ja arst määrab talle röntgenipildi tegemise, siis tuleb selleks Jõgevale või Tartusse sõita. Kindlasti jäävad meile alles hooldusravi ja koduõendus.
Kahtlemata suureneb sellise otsuse tulemusel kiirabi koormus, sest kellel on suur häda, kutsub kiirabi. Teisalt halveneb inimeste üldine tervislik seisund, sest Jõgevale või Tartusse hakatakse harvem arsti juurde tulema.
Vanemal inimesel on Tartusse arsti juurde minekuks tegelikult tarvis ka saatjat: linn on suur, liiklus tihe, kliinikumgi on suur hoone ja vanur satub seal segadusse.
Babjak: Jah, see on saatjale terve tööpäev ja rahaline kulu.
Kokk: Tallinnas ja Tartus on meil kõik hästi, aga ka maakondades suudavad omavalitsused haiglaid majandada. Miks me püüame seda siis riigi poolt takistada? Kas haigekassa soovib töötavad väikehaiglad kinni panna?
Kui riik on otsustanud luua tugevad tõmbekeskused, siis tuleb ka paika panna, milliseid avalikke teenuseid seal pakutakse. Kui seda ei tehta, siis tuleb selge häälega välja öelda, et Mustvee, Jõgeva, Põltsamaa, Elva tõmbekeskuseks on Tartu linn. See pole vale, aga olukorras, kus 75 protsenti inimestest saab palka alla riigi keskmise, ei kannata paljudel rahakott Tartu vahet sõitmist. Uues regionaalpoliitika kavas on need neli linna ju tõmbekeskused. Haigekassa peab nägema inimesi, mitte haiglaid. Kui me halvendame inimeste elutingimusi, siis on riik midagi valesti teinud.
Kirja pani ARVED BREIDAKS
