Küsimus, kas Eesti oleks pidanud aastatel 1939-1940 Venemaale relvastatud vastupanu osutama, on olnud aegade jooksul kõigile mõtlevatele eestimaalastele kindlasti üks teravamaid ja valulisemaid.
iii
Seda küsimust on käsitlenud mitmed nii eesti kui ka välisriikide ajaloolased, poliitikud, sõjateadlased. Eesti tolleaegseid riigitegelasi, sealhulgas ka president Konstantin Pätsi ja sõjavägede ülemjuhatajat kindral Johannes Laidoneri on süüdistatud isegi lausa riigi reetmises. Mida oleks pidanud siis tegema tolleaegne Eesti valitsus ja sõjavägede ülemjuhatus?
Vastuse küsimusele, kuidas ta kaitseväe juhatajana 1939. a septembris Kremli ultimaatumile reageerinud oleks, andis hiljuti praegune Eesti kaitseväe juhataja kindral Ants Laaneots intervjuus Maalehele. “Ühemõtteliselt, nii nagu tegi Mannerheim. Mobilisatsioon, vastuhakk. Mida me võitsime, kui lasksime end kui lambakarja tapale viia? Soomlased hakkasid vastu, nende kaotused olid suhtarvult väiksemad.”
Mõelgem tollasele olukorrale
Elukutselise kaadrisõjaväelasena on kindral A. Laaneotsa seisukoht arusaadav ja täiesti mõistetav. Kuid kas see oleks tolleaegses poliitilises olukorras olnud ainuõige samm? Kuidas oleks see võinud mõjutada eesti rahva saatust edaspidi? Ja kas üldse on võimalik Eesti ja Soome ajaloolisi olukordi ja saatusi võrrelda ja isegi samastada?
Et vähegi mõista Eesti Vabariigi valitsuse käitumist 1939. aasta septembris, tuleb kõigepealt lähtuda sellest, mida kujutas endast sisuliselt see “Baaside leping”. Teine maailmasõda oli siis juba alanud, Poolamaa oli jagatud Saksamaa ja Nõukogude Venemaa vahel. Saksamaa ja Nõukogude Liit olid sõlminud 23. augustil mittekallaletungi pakti, nn Molotov-Ribbentropi leppe koos salajaste lisaprotokollidega, mis jagasid Ida-Euroopa mõjusfäärideks, kus Balti riigid jäid Venemaa huvialasse.
Septembri keskel toimusid Moskvas ka Eesti ja Venemaa vahelised kõnelused täiendava kaubanduslepingu sõlmimiseks, kuid kuna Venemaa poolt esitati veel lisanõudmisi, oli Eesti välisminister K. Selter sunnitud täiendavate instruktsioonide ja volituste saamiseks Tallinna tagasi pöörduma.
24.-28 septembrini toimusidki Moskvas kõrgetasemelised läbirääkimised. Sõlmitigi Eesti ja Nõukogude Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt ja kaubanduskokkulepe. Dokumendis oli eraldi rõhutatud, et see leping on rajatud Eesti sõltumatu riikluse olemasolule ja teise osalise siseasjadesse mittesekkumisele. Lepingu järgi kohustusid mõlemad riigid osutama igasugust vastastikust abi, sealhulgas ka sõjalist. Teiseks kohustus Nõukogude Liit andma Eesti sõjaväele relvi ja muud sõjaasjanduses vajalikku soodustingimustel. Eesti Vabariik pidi kindlustama Nõukogude Liidule õiguse omada Saaremaal, Hiiumaal ja Paldiskis baase sõjalaevastikule ja teatava arvu lennuvälju rendi alusel ja sobiva hinnaga. Sektorid, mis olid määratud baaside ja lennuväljade alla, pidid jääma Eesti Vabariigi territooriumiks. Samas oli ka märgitud, et käesoleva pakti elluviimine ei tohi mingil viisil riivata lepinguosaliste suveräänseid õigusi, eriti nende majanduslikku süsteemi ja riiklikku struktuuri. Kaubanduslepe nägi ette kaubavahetuse suurenemist Eesti ja Nõukogude Liidu vahel 4,5 korda. Samuti pidi Nõukogude Liit võimaldama Eesti Vabariigile kaupade transiiti oma riigi raudteedel ja veeteedel.
Nüüdseks on teada, et läbirääkimiste käigus avaldas Venemaa juhtkond Eesti delegatsioonile jäika survet kuni otsese sõjalise sekkumise ähvarduseni. “Asi on kiire. Vältimaks halvemat, soovitan teil Nõukogude Liidu nõudmised rahuldada,” lausus Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar V. Molotov 24. septembri õhtul Eesti välisministrile Karl Selterile. “Ärge sundige Nõukogude Liitu oma eesmärkide saavutamiseks jõudu kasutama. Te võite olla kindlad, et Nõukogude Liit kindlustab oma julgeoleku nii või teisiti.”
Ka Saksamaa esindajad soovitasid tungivalt Eestil Nõukogude Liidu nõudmistele järele anda ja hoiatasid, et Saksamaa ei saa sõlmitud Molotov-Ribbentropi pakti tõttu Eestile mingit sõjalist abi osutada.
Päts ja Laidoner polnud ainsad otsustajad
Nii Martti Turtola raamatust kui ka erukindral Aleksander Einselni kirjutisest järeldub, nagu oleksid president Konstantin Päts ja sõjavägede ülemjuhataja kindral Johannes Laidoner teinud otsuse kahekesi.
Nagu eelkirjutatust nähtub, võttis Eesti ja Venemaa vahelise lepingu vormistamisest osa vägagi kõrgetasemeline ja autoriteetne komisjon, keda kuidagi vabariigi vastases vandenõus ega reetmises kahtlustada ei saaks. Kui Eesti riigi iseseisvuse reetsid Venemaale tolleaegsed riigijuhid K. Päts ja J. Laidoner, nagu väidab oma raamatus M. Turttola, siis kuidas seletada fakti, et nii Läti kui ka Leedu langesid pea samaaegselt Eestiga Nõukogude Liidu okupatsiooni alla? Kuhu oleks viinud Eesti riigi ja rahva sõda Nõukogude Liiduga 1939. aastal? On vaieldud ja esitatud erinevaid seisukohti selle kohta, kui kaua oleks tolleaegne eesti kaitsevägi suutnud mitmekordselt ülekaalukale vaenlasele vastu panna. Kui arvestada, et rinne oleks võinud mõneks ajaks jääda peatuma Sinimägedes ja Emajõe joonel, siis oleks sõda kestnud ehk paar kuud. Tuleb arvestada, et mida pikemat aega oleks kestnud sõda, seda suuremad oleksid olnud tsiviilpurustused ja kaotused inimohvrite näol. Üldse on tagantjärele raske ette kujutada, milline oleks olnud sõja üldine käik — kas sõda “viimse veretilgani” koos selle lõpptulemusega kaasneva metsavendluse ja partisanisõjaga või vägede ülemjuhatuse poolt välja kuulutatud kapitulatsioon.
Osa riike (Austria, Tshehhoslovakkia) alistusid Saksa okupatsioonile ilma igasuguse sõjalise vastupanekuta, säästes sellega sõjapurustustest oma territooriumi. Kas saab seda neile siis nüüd ette heita?
1939. aasta septembris avaldati pea kõigis ajalehtedes valitsusele ja presidendile arukalt sõlmitud lepingu eest tunnustust. Ajalehe Postimees 1. oktoobri numbris rõhutatakse: “Vabariigi Presidendi nimele on hakanud kogu maalt tulema kirju kui ka telegraafi teel poolehoiuavaldusi ja tunnustust meie riigi elu välisküsimuste lahendamise teel…”
Kindlasti lootis nii president, valitsus kui kogu rahvas, et Nõukogude Liit peab kinni lepingus võetud kohustustest ja kindlustab Eestile rahu ja julgeoleku. Nii ei läinud, kuid meile jäi siiski alles meie rahvus, rahvas, kes oli võimeline taastama oma rahvusriigi.
iii
ARVI LIIVA
