Merle Lukk, pearaamatupidaja:
Sinatamine mind ei häiri. Loomulikult olen sina peal omavanuste ja noorematega, sugulaste ja tuttavatega. Teistega suheldes lähen aga “teie” peale kohe, kui näen, et suhtluspartner on minust vanem, elukogenum ja targem. Demokraatia nimel võidakse ju üle minna üldisele sinatamisele, nagu tehti seda kuuekümnendate aastate alguses Rootsis. Mul on olnud vist karm lastetuba, et teatud isikute puhul jään ütlema “teie”.
Vello Vikkat, potipõllumees:
Olen matsipoolne mees ja pruugin ikka sina-sõna. Vahel on selle üle küll pahandatud, kuid mida ma selle “teietamisega” ikka jaman. Paljugi oleneb vastaspoolest: kui on ikka väga kõva boss, siis ütlen “teie”. Omal ajal oli meil aga raudne reegel: endast vanemale tuleb öelda “teie”. Paitab, et nüüd on läinud sinatamine, ka tsautamine, okeitamine, fakitamine ja muu meile võõrapärane kõnepruuk moodi.
Ain Kiis, põltsamaalane:
Ehk on seegi aja märk, et üha rohkem sinatatakse. Kui keegi võõras mind sinatab, siis märkust ei hakka ma temale küll tegema. Võib-olla on teda nõnda kasvatatud, et kõigile võibki öelda “sina”. Nooruk võiks aga vanema, auväärse inimese poole pöörduda ikka “teie”. Loomulik, et teenindaja, ametnik peaks klienti kõnetama viisakalt, teietades. Ettepaneku “sina” peale minemiseks teeb vanem nooremale ja naine mehele. Viisakas on öelda ka härra või proua, kuid paraku ei saa seda kõikide puhul kasutada.
Anni Kornel, Jõgeva Gümnaasiumi õpilane:
Sinatada on kergem ja suupärasem. Täiskasvanuid, õpetajaid jt, keda austad, tuleb teietada. Mõnda õpetajat, kes on selleks ettepaneku teinud, võib ka sinatada, teistele ütleme ikka “teie”. Kooli- ja eakaaslased on kõik sina peal, neid, keda tunneme, kutsume eesnime pidi. Oleks ju üsna veider, kui hakkaksime omavahel teietama.
Meedi Puskar, vanavanaema:
Kui on hea inimene, siis ütlen talle “sina” ja temagi võib mind sinatada. Vahel, olenevalt olukorrast, ütleja pilgust ja intonatsioonist võib teietamine, nagu noriv sinataminegi, olla solvav. Küsimus teietamisest või sinatamisest polegi vast nii tähtis kui inimestevaheline heatahtlikkus. Usun, et eestlaste meeles, keeles ja kultuuris jääb sinatamise kõrval ka “teie” püsima.
Küsitles ARDI KIVIMETS
