Ajaloohuviline Põltsamaa Ühisgümnaasiumi tööõpetusõpetaja Urmas Kuusik esitles Põltsamaa raamatukogus raamatut „Aimla metsavennad 1944–1987”. Autor käsitleb kunagises Aimla metskonnas toimunud nõukogude okupatsiooni vastast võitlust ja võitlejate saatusi. Lugejad saavad teada põneva hüpoteesi, et viimane end varjanud metsavend polnudki 1978. aastal arreteerimise käigus hukkunud August Sabbe, vaid mees, kes pidas vastu 1987. aastani.
Urmas Kuusiku raamatus kirjeldatud sündmused toimusid valdavalt Aimla metskonna maadel, paarisaja ruutkilomeetrisel maa-alal. Autor rääkis, et tegevuspaigad paiknesid 1939. aasta haldusreformi järgi Põltsamaa lähedal Võisiku või Kõo vallas.
Juhuslikult leitud punkrikoht
Autor rääkis kohtumisel ja kirjutab ka raamatus, et tema huvi metsavendluse vastu tekkis Eesti taasisseisvumise ajal, kui ta 1990. aastal sattus juhuslikult Soosaare rabas asunud punkrikohale.
„Tookord sai põlenud punkriasemelt mälestuseks korjata mõned jahipüssi hülsid ning kruusi killud. Leitud kildudest jäid ometi mõned puudu. Nii võib seda kruusi sümboolselt võrrelda alljärgnevaga ja andku lugeja andeks, et mõned killud jäävadki tervikust puudu,” kirjeldab Urmas Kuusik raamatu loomisega seotud emotsioone.
Raamatu koostamisel tugines Urmas Kuusik viieteistkümne aasta vältel kogutud arhiiviandmetele, inimeste mälestustele, GENI andmebaasile, maastikuluurele ning deduktiivsele mõtlemisele. Põhjalikult kirjeldatakse ka piirkonna mitmekülgset punkriarhitektuuri, mida illustreerivad fotod. Muu hulgas on avaldatud Maa-ameti kaardiserveri aerofotod ja fotod paikadest, mida tänaseks on maaparandus peaaegu tundmatuseni muutnud.
Urmas Kuusik annab raamatus ülevaate ka paikkonna inimeste ja looduse seostest. Nii on juttu Umbusi soostikust, Põltsamaa rabast, Parika rabast, Soosaare soostikust.
Karmis ajaloos, mida Urmas Kuusik toob lugejateni, on üheks eriti traagiliseks seigaks nõukogude võimu käest pääsemiseks ennast uputanud metsavenna Kaljo-Harri Nero surnukeha viimine Põltsamaale julgeoleku hoonesse, kuhu seda kutsuti tuvastama tema ema Liidia (Aliide) Nero.
Poja kaotanud ema Liidia Nero-Orgusaar on kirjutanud mitmedki luuletused, mis raamatus ka ära trükitud.
Üks neist, „Enne surma Eestimaal”, lõpeb nii:
„Surgugu teil tugevus
Isamaale saagu sõrmus
Lootus, usk ja armastus.”
„See oli kooskõlas vabadusvõitluse eesmärkidega ja suunatud Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu,” annab Urmas Kuusik raamatus hinnangu metsavendlusele.
Uus versioon viimasest metsavennast
Urmas Kuusik kirjutab ka 1953. aastal Soosaare rabas tegevust alustanud vastupanuliikumise grupist Roheline Sandarmeeria, mille eesmärgiks oli valmistuda ülestõusuks nõukogude võimu vastu. Kasuks tulevaks teguriks peeti ka Stalini surma 1953. aasta 5. märtsil. Kuusik mainib lahingut, kus võitluses nõukogude vägedega langesid kõik punkris olnud vastupanuvõitlejad. Seda viimast lahingut meenutab mälestusrist langenute nimedega.
Raamatu autor Urmas Kuusik märgib, et üksikisikutest varjas enda kõige kauem Aimla metsade ja rabade piirkonnas Paul Rets, kes tegi seda Lebavere külas Lepiku talus ning suri alles 1987. aastal loomuliku surma.
„Teadaolevalt on ta Eestis ainuke, kellel õnnestus seda edukalt nii pikka aega teha. Eesti iseseisvuse taastamiseni jäi siis veel aega neli aastat,” jõuab Kuusik järeldusele.
Seni on viimaseks metsa jäänud metsavennaks peetud 1909. aasta 1. septembril sündinud August Sabbet, kelle 28. septembril 1978. aastal tabasid Võhandu jõe äärest KGB ohvitser Ernin Oras ja SORVVO (Sotsialistliku Omandi Vastu Võitlemise Organisatsioon) inspektor Neeme Taavel.
„Rüseluse käigus õnnestus Augustil jõkke hüpata, kus ta hukkus,” on kirjutatud Jaak Juske raamatus „Sada põnevat lugu Eesti Vabariigist”.
Urmas Kuusik avaldab oma raamatus arvamust, et end kõige kauem varjanud metsavendade nimekiri pole täielik, sest oli ka mehi, kes suutsid valeidentiteedi alla elada ja linnades tegutseda.
Raamatu „Aimla metsavennad 1944–1987” kujundas ja trükkis Põltsamaa firma Vali Press OÜ.
Raamatu soetamiseks võib pöörduda Põltsamaa raamatukogusse, Põltsamaa muuseumisse või Vali Press osaühingusse.
JAAN LUKAS
