Või jätame kõik huntidele ja karudele? Ja teeme Kesk-Eestist ühe kena loodusreservaadi, kus kõik need, kes siia veel elama jäävad, teevad seda sada protsenti omal vastutusel.
Mis kasu on arengukavadest, kui elu käib hoopis teist rada? Mis kasu on kõikvõimalikest ajurünnakutest, mõttetalgutest ja muust taolisest, kui neil välja pakutut keegi ellu ei vii?
Kord nelja aasta tagant käib läbi üks suur lubaduste laviin, mis kõik üsna pea sinnapaika jäetakse, sest elu läheb omasoodu edasi. Kas on üldse võimalik valitseda ka inimesi lollitamata? Tundub, et ei ole. Aga võib olla on ikkagi ruumi ka asjalikule mõttevahetusele?
