IRLi esimees Mart Laari hinnangul on Eestis ametnikke liiga palju ning nende arvu vähendamine kümnendiku võrra ei kujutaks riigi haldussuutlikkusele ohtu. Vooremaa vestlusringis vaevad riigiaparaadi tõhususe teemat Jõgeva maavanem Viktor Svjatõšev, omavalitsuste liidu esimees Toivo Tõnson ja Riigikogu liige Aivar Kokk.
Ametnike rohkus näib olevat igavene teema. Mida arvate ettepanekust nende arvu kümnendiku võrra vähendada?
Svjatõšev: Mida me mõtleme ametnike all? Avaliku teenistuse ametnikud on kohalike omavalitsuste ametnikud, riigisektori ametnikud. Kas me räägime riigisektori ametnike puhul kontoriametnikest või laiemalt ka politseinikest, arstidest, päästetöötajatest, inspektsioonidest?
Jõgeva maavalitsuses on kokku 30 ametnikku. Kas seda on palju või vähe, sõltub sellest, millised funktsioonid on ametnikkonnale antud. Vastavalt funktsioonidele peavad olema täidetud ka ametikohad. Nii lihtne see asi tegelikult ongi.
Tõnson: Tahad ametnike arvu vähendada, tuleb ka funktsioone vähendada.
Svjatõšev: Mina ei pea õigeks olukorda, et kuna omavalitsustel on vähe raha, siis peab üks töötaja täitma mitut ülesannet. Kui inimene on koolitatud ühe valdkonna peale, aga ta katab samas kolme-nelja ala, siis seal ei ole võimalik saada kvaliteetset teenust.
Tõnson: Nii ja naa. Ma arvan ka, et spetsialiseerumine või ühe valdkonna väga hästi tundmine on vajalik. Kui aga võtta inimene täiskohaga tööle, siis peab tal olema ka kaheksa tundi tööd, mitte nii, et on kõva spetsialist küll, kuid tööd on ainult viieks tunniks päevas. Me kõik areneme. Omavalitsustes on päris mitmeid valdkondi, kus inimene saabki mitme asjaga tegeleda. Ma ei usu, et pärast majanduslangust on omavalitsustes selliseid mitte-midagi-tegevaid ametnikke.
Riigiametnike koondamise puhul tuleb vaadelda eraldi neid ametnikke-teenistujaid, kes lähevad inimese juurde ehk päästeteenistus, politsei, ja neid ametkondi, kuhu inimesed lähevad. Nende ametnike arvu, kes ise inimese juurde lähevad, ei tohiks vähendada.
Pigem võiksid mitmed ametkonnad minna inimesele lähemale. Kui riik teeb koondamisi keskustesse, siis inimene on sunnitud sõitma teenusele järele. Kui ta enne sõitis 20 kilomeetrit, siis nüüd 60 ja varsti 100 kilomeetrit, aga ta peab selle ametnikuni jõudma.
Neid ametnikke-teenistujaid, kes lähevad inimese juurde, olgu siis demineerijad, päästetöötajad, politseinikud, neid inimesest väga kaugele viia ei saa, sest sellisel juhul läheb nende kohalejõudmise aeg väga pikaks. Tõsine näide on tuletõrje küsimus – kui kohale jõutakse 35 minutiga, siis ei ole suurt mõtet kohale jõudagi.
Kokk: Eesti riik on väike ja kuskilt peab kokku hoidma. Praegu ei ole riigis väga täpselt kokku lepitud funktsioonide jaotus, kus mida peab tegema. Paljud teenused peavad olema inimestele lähedal ja seal ei saa vaadata, et kas on kaheksa tundi tööd või mitte.
Kui Tartu täitevkomitees oli enne taasiseseisvumist 70 töötajat, siis praegu on linnavalitsuses üle 300 töötaja. Kindlasti on mingeid funktsioone juurde tulnud, kuid tihti juhtub sedagi, et linnapeale või vallavanemale tekivad asetäitjad mitte sellepärast, et nende järgi oleks vajadus, vaid sellepärast, et poliitikutele on vaja tiitliga töökohta pakkuda. Siis tekivadki sellised huvitavad ametikohad. Mitmed omavalitsusjuhid on öelnud, et tegelikult ei ole neile vaja ühtegi tiitliga asetäitjat.
Kui vaadata ministeeriumide asju, siis tihti koondatakse need inimesed, kes tegelikult tööd teevad ja juurde võetakse juhte ning juhtide abisid, suhtekorraldajaid jne.
Koondamisi tuleb teha õigel ajal. Koondada oleks tulnud majandusbuumi ajal, sest siis oleks inimene leidnud endale töökoha. Meil hakati koondama siis, kui majanduses tuli raske seis, aga inimesel ei olnud enam kuhugi tööle minna ja töötuid oli korraga üle 100 000. Riik ja omavalitsused peavad funktsioonid kokku leppima, milliseid teenuseid on riigis võimalik saada.
Svjatõšev: Peame rääkima riigi suutlikkusest riiki hallata. Kuidas ja millisel tasemel seda teha, siis vastavalt sellele tuleb luua ka ametnikkond. Kui me tahame kehva teenindust, koondame 15 protsenti ära. Ülesanded täidetakse ilmselt kuidagi ära, kuid kvaliteet on hoopis kehva. Kui tahame saada mõistlikku kvaliteeti, siis peame tegema ka vastavad kulutused. Eesti riiki juhitakse üha rohkem vertikaalselt, see viib riigi kodanikest kaugele. Alles äsja puutusin kokku Eesti Energiaga ja kui tekib erakorraline olukord, siis väljaspool tööaega pole isegi maavanemal peale infotelefoni võimalik sealt informatsiooni saada.
Väga palju on selliseid struktuure, kus otsustamine on viidud väga kaugele, väikesed ametnikud kohapeal ei saa aga midagi ära teha.
Kokk: Tunnistame, et riik on väike ja me ei suuda sellist aparaati ülal pidada. Kui ühtepidi vähendame makse, siis tegelikult iga päev tõusevad varjatud maksud. Oleme suurendanud erinevaid aktsiise, käibemaksu, nüüd likvideerime soodustuse sinise kütuse näol, keegi räägib elektri hinna tõusust. Kõik see on jõudnud toidukauplustesse ja kui minna poodi, siis tegelikult on hinnad tõusnud rohkem kui öeldakse. Võib-olla peaks eeskuju näitama Riigikogu ja valitsus, et 101 Riigikogu liiget on riigile liiga palju ülal pidada? Vahest nii palju ministeeriume, nagu praegu, on riigile natuke palju ja mitmed ministeeriumid võiksid olla ühe katuse all ja vähemate ametnikega?
Praegu on neid otsuseid õige aeg teha, sest lootus on, et majandus tõuseb ja inimestel on võimalik leida tööd.
Svjatõšev: See tasand, kes suhtleb inimestega, peab jääma. Seal on niigi inimesi vähemaks jäänud ja nende palgaskaala on kaks korda madalam kui ministeeriumi palgal olevatel inimestel. Tõenäoliselt annaks ka seal midagi kokku tõmmata, kuid piir tuleb ruttu ette kui funktsioone vähemaks ei võeta.
Kes peaks olema pädev organ, kes otsustab ametnike arvu paljususe või vähesuse üle? On see riigikontroll?
Tõnson: Riigikontroll on kindlasti organ, kes teeb aktiivselt erinevates valdkondades inventuure ja on tähelepanu puudustele juhtinud.
Ajakirjanduses võimendatakse teadmist, et nii riigi- kui omavalitsusametnikud teevad halba tööd. Kui püüda midagi paremaks teha, siis millest alustada? Üle kaheksa tunni ma tööd teha ei taha, järelikult tuleks võtta üks ametnik juurde. Kui me aga ametnike arvu suurendada ei taha, siis peab leppima asjaoluga, et kui asja menetlemise aeg on seadusega ette nähtud 30 päeva, siis ametnik vastabki 30 päeva, mitte seitsme päeva jooksul.
See tuleks siis ka välja öelda, et seadused näevadki ette aeglasemat asjaajamist. See, kes midagi taotleb, peab samuti aru saama, et üleöö ei ole võimalik lahendusi saada.
Et kui raha on Opeli ostuks, pole mõtet Ferrarit ihata?
Tõnson: Jah, tuleb leppida sellega, mis on. Kiired otsused annavad tulemuse, mis on läbi mõtlemata, läbi kaalumata ja halvad. Teatud otsuste puhul ei saagi kohe aru, mida see mõne aja pärast kaasa toob. Planeeringuid tuleb menetleda aastaid ja ehitada mõne kuuga, kuid meil kipub asi olema vastupidi – planeering tehakse nii kiiresti kui võimalik ja ehituse ajal tuleb planeeringut ümber teha, sest kiirustades on valesti planeeritud.
Kokk: Ametnikkond on inimeste jaoks, mitte inimesed ametnike jaoks. Meil on asi kohati jõudnud nii kaugele, et paljud ametnikud arvavad, et nemad on naba, mille ümber kõik tiirleb. Nad peaksid kõik tegema selleks, et uksest sisse astunud inimest aidata.
Svjatõšev: On töid, mida on võimalik kokku panna, kuid on töid, mida ei saa kokku panna – arhitekti ja keskkonnaspetsialisti näiteks mitte.
Kokk: Bürokraatiat on piisavalt palju ja palka ei suuda maksta omavalitsus ega kohalikud riigiasutused. Sellises olukorras ei olegi muud varianti, kui tuleb teha koondamine, et üldse palka maksta. Praegu on koondamine tehtud väga raskeks ja kalliks.
Sotsiaal- ja lastekaitses peaks olema ametnikke rohkem, päästeteenistuses, tervishoius, politseis, peaks vaatama, kuidas piisavalt jätkuks neid inimesi, kes appi lähevad. Täna on päästeteenistuses Jõgevamaal ühe komando kinnimineku oht väga suur, terve Lõuna regiooni peale läheb kuus-seitse komandot kinni.
Viimane aeg on teha täisanalüüs, millised on maakonnad ja regioonid, milliseid teenuseid kuskil pakutakse. Praegu on see puder ja kapsad.
Tõnson: Äsja anti teada, et ühistranspordi dotatsiooni vähendatakse. See tähendab, et mõni mammike ei saa leiva järele minna. Levinud on ütlus, et see on omavalitsuse ülesanne – hakkaku mammidele leiba vedama. Muidugi me leiame oma lahenduse, teistes maakondades leitakse teised lahendused, kuid kas see peaks nii käima, et ühistransporti lahendatakse Eestis 15 erineval moel. Ma arvan, et ei pea.
Kas lõppkokkuvõttes läheb ametnike koondamisega nii nagu Eesti haldusreformiga, et lõppeb enne kui alata saab?
Svjatõšev: Kui linnuke visatakse õhku, ministeeriumidele antakse ülesanne koondada kümme protsenti, siis loomulikult tehakse see ära. Tulemus on juba iseasi. Vajadusel koondatakse ka 20 protsenti. Küsimus on, kust koondatakse.
