Monika Robi ütles, et neil poleks suurt karu kuhugi panna, karupojaga oleksid nad toime tulnud. “Helistasime Kaja Kübarale Nigula metsloomade turvakodusse, tema soovitas meil loom metsa peletada. Nii läkski,” rääkis Monika Robi.
Järgmisel päeval polnud karust kippu ega kõppu kuulda, kuid ülejärgmise päeva hommikupoolikul teatati taas Robidele, kes Rääbisel ka metsloomi ravivad ja neid loodusse tagasi suunavad, et karu on jälle Sadala vahel. Sama karu oli Sadalasse tulnud Kivijärvelt.
Karu ise Sadalast ei lahkunud
Robid pakkisid taas kõik vajaliku kaasa, kuid teatasid Nigula rahvale, et karu ei raatsi Sadalast kuidagi lahkuda. Enn Vilbaste koos abilisega asus teele, et karu turvakodusse tagasi tuua.
Kolm päeva Sadalas kohalikke elanikke tülitanud karu aga oli küla vahelt taas kadunud ja Robid asusid teda otsima.
Julge karu oli eelmistel päevadel istunud ühes majapidamises sauna ukse ette ega lasknud perenaist sauna, nuianud pidulistelt saslõkki, ehmatanud kasvuhoones tööd teinud naist. Kunstnik Rein Ereb, kes ise nägi küll karu alles siis, kui see juba kinni oli võetud, rääkis, et paha loom külas ei teinud.
Pärast tulutuid otsinguid leidsid Robid lõpuks mehe, kes oli kümme minutit tagasi näinud karu oma lehma läheduses magamas. Lehm oli küll alles, kuid karu kadunud nagu tina tuhka. “See oli juba Sadalast Simuna poole, läksime siis karu metsa otsima,” nentis Monika Robi.
Selleks ajaks oli ka Enn Vilbaste koos oma abilisega Sadalasse jõudnud. Neilgi oli kaasas uinutipüss, millega karu magama panna, et seejärel loom puuri tõsta ja autosse viia.
“Karujaht” metsas
Monika Robi kinnitas Vilbastele, et oli karu kõrvas näinud kollast märki, nii et loom peaks olema endine turvakodu asukas. Kui karu aga Enn Vilbastet nägi, jooksis ta veel kaugemale metsa. Vilbaste end muidugi nii lihtsalt karu kannult maha raputada ei lasknud. Kaheaastase karuga metsas võidu joosta pole kuigi lõbus.
Vilbaste ei andnud alla. Ta lubas kasvõi mitmeks päevaks Sadalasse jääda, kui karu end varem näole ei anna. Tema kindel soov oli loom taas turvakodusse viia.
Koos Robidega mindi tagasi asulasse. Paari tunni pärast tuli karu asulasse tagasi. Nüüd sai loom uinutidoosi kätte, kuid rohi ei tee teda kohe uimaseks. Karu jõudis taas metsa joosta. Siis läks uuesti “karujahiks”.
Õnneks tulid ka Sadala inimesed appi uinunud looma otsima. Enn Vilbaste teadis, et üle tunni karu ei maga. Mida varem loom leitakse ja puuri pannakse, seda parem.
Juba toodi külast ka jahikoer, kes mesikäpa jälgi pidi üles leiaks. Olukord muutus Monika Robi sõnul üsna närviliseks. Karu leidis sõna otseses mõttes viimasel minutil Vilbaste abiline. Karu oli juba pead tõstnud ja silmad lahti teinud. Mehed said ta õnneks kasti ja autosse tõsta. Praegu on Sadalas seigelnud jõmm turvakodus karantiinis ja mõtleb oma tegude üle järele.
Loomad minetanud inimpelglikkuse
Jõgevamaa keskkonnateenistuse jahindusspetsialisti Vello Einaru sõnul tundub tänavune kevad olevat metsloomadele eriline. “Nad lubavad inimest küllalt lähedale, erakordne kohtumine oli mul pühapäeval, nägin Kurista lähedal tänavust ilvesekutsikat väga lähedalt. Päev varem oli aga kolleeg Arvo Tooming kohtunud samuti ilvesepojaga.”
Tänavu on keskkonnateenistusele teatatud õige mitmest juhtumist, kus karu on käinud mesipuude kallal. Umbusis lõhkus mesikäpp koguni 12 taru. Mai keskel rüüstas karu Aidus kolm taru, nädal hiljem võttis neljandagi. Peremehel ei jäänud muud üle, kui viia oma suvekodust tarud mujale. Kui metsloom on juba kord mee maigu suhu saanud, ei jäta ta nii lihtsalt rahule. Teade tuli ka ühe taru lõhkumisest Pudiveres. Mullu teatati vaid ühe mesitaru lõhkumisest.
Einaru ütles, et metsloomale ei tohi mingil juhul süüa pakkuda. Karu tehtud patutegudest tuleks keskkonnateenistusele teada anda. Kui rüüsteretked sagenevad, on kahjustuskohtadesse õigus anda erandkorras küttimisluba. “Alati pole seda vaja kasutada,” ütles Einaru.
Kevadiste loendusandmete järgi elas Jõgevamaal 74 pruunkaru. Einaru hinnangul on see optimaalne.
HELVE LAASIK
ARDI KIVIMETS
