Eesti on jõudnud verstapostini, kust edasiminekuks on vaja uusi mõttemudeleid. Enam ei piisa sellest, kui püüame teha senisest paremini, nüüd tuleb teha teisiti!
Igal sportlasel, nagu meil kõigil, on ööpäevas 24 tundi. Kas Veerpalu tuli maailmameistriks seepärast, et treenis kõige rohkem, või tänu sellele, et treenis kõige targemini? Kaldun uskuma viimast. Mahtu lõpmatuseni lisada ei saa, võtmeküsimuseks on efektiivsus.
Ühest konsultatsiooniprojektist, kus osalen, selgub üsna veenvalt, et kontserni Eesti ettevõttes töötavad inimesed kauem kui soomlased, kuid põhjanaabrite tööviljakus on oluliselt kõrgem.
Tagatubades sündivad otsused
Oleme olukorras, kus rahvas aina enam otsustajatest võõrdub. Selle ehedaks näiteks on madal valimisaktiivsus, kinniste uste taga otsuste langetamine ning inimeste süvenev ükskõiksus riigiasjade korraldamise suhtes. Kaasamise hea tava ongi jäänud vaid heaks tavaks – käitumisnormina seda omaks võetud ei ole. Meenutagem siinkohal riigieelarvekärpeid, RMK reformi, töölepinguseaduse eelnõu menetlemist, ühepoolse palgavähendamise ideed vms, mille puhul pole märkigi otsustajate heast tahtest huvirühmadega konsulteerida. See aga tähendab hiljem kaotust efektiivsuses, sest kogu aur kulub üha kasvava vastuseisuga võitlemisele. Mis peakski inimesi innustama ellu viima otsuseid, mille kujundamisel pole neil endil sõnaõigust olnud!
Uuringutest nähtub, et ettevõtete juhid peavad alluvate kaasamise suurimaks takistuseks liigset ajakulu ning töötajate ja juhtkonna erinevaid huvisid. Samasugune mõttemudel paistab olevat juurdunud ka tänase valitsusliidu juhtide teadvusse. Ajapuuduse vettpidavuse seab kahtluse alla asjaolu, et alati näib olevat liiga kiire kaasata huvirühmi otsustusprotsessi, kuid ometi on hiljem, suurema vastuseisu ilmnedes, piisavalt aega põhjendada kaasamise võimatust või kõrvaldada valede otsuste tagajärgi. Ettevõtjate kombel juhtide ja kodanike eri huvisid ettekäändeks tuua oleks poliitikutest muidugi kohatu. Samas, ka meie riigijuhtidelt kuuleb retoorikat, et inimesed lihtsalt ei tea, mis neile oluline või hea on. Valitsuse arvates ei saa enamik inimesi nagunii aru, miks Euroopa Liidu toimemehhanisme muutev Lissaboni leping tuli kiiresti ratifitseerida – niisiis polnud ka põhjust seda teemat pikemalt käsitleda…
Osaledes tekivad kogemused ja harjumus
Iga Euroopa Komisjoni ametnik teab, et ettepanekute mõju õigusaktidele on seda suurem, mida varasemas menetlusfaasis ettepanekud tehakse. Kodanikel on poliitika kujundamisel kaasarääkimiseks erinevaid võimalusi, kuid seni on rahva rolliks jäänud vaid erakondade programmides välja pakutud ideede vahel valimine. Aga mida teha juhul, kui ühegi programm meeltmööda pole – jätta protestiks valima minemata? Paljudel inimestel ei luba valimisi eirata moraalne kohustus kodanikuna riigiasjade korraldamisel kaasa rääkida. Samas, erakondadesse kuulub vaid alla viie protsendi Eesti elanikest.
Seepärast tuleb, olenemata erakondlikust kuuluvusest, luua kõigile võimalused osaleda poliitiliste seisukohtade kujundamisel. Vaid nii saab tekkida soov, kujuneda harjumus ja oskused otsustustes kaasa rääkida. Põhjendused, et inimesi see nagunii ei huvita või et neil puuduvad vajalikud teadmised, ei aita meid kuigivõrd osalusdemokraatiale lähemale.
Professor Peeter Lorents kirjeldab raamatus „Süsteemide maailm“ värvikalt normi hilinemise printsiipi – mida suurem on mingi inimkoosluse vorm, seda hiljem võtab ta omaks väiksemates kooslusvormides kehtestatud norme. Suurema kooslusvormi esindajana käitub inimene palju primitiivsemate reeglite järgi, kui ta käituks oma ajastu üksiksubjektina. Me ei kujuta ju heas perekonnas ette olukorda, kus isa ja ema ei aruta teismeeas lastega pere sissetuleku vähenemisega kaasnevaid kitsendusi, põhjendades seda ülemäära suure ajakulu või sellega, et laps ei saa rahaasjadest nagunii tuhkagi aru. Ometi peavad mõnedki poliitikud säärast käitumist riigiasjade korraldamisel üsna loomulikuks ja mõistlikuks.
Kui soovime, et Eestist kujuneks partnerlusele tuginev kodanikuühiskond, mis tagab igale inimesele võimaluse end teostada ja olla kaasatud poliitikasse, peame edaspidi tegema midagi teistmoodi. Peame pakkuma kõigile soovijaile võimaluse osaleda poliitikas juba erakondade seisukohtade väljatöötamisel. Nii näiteks oleme avanud oma Euroopa Parlamendi valimisplatvormi koostamise kõigile Eesti inimestele. Vaid nii kasvab valijate teadlikkus ja motivatsioon riigiasjade korraldamisel kaasa rääkida, sünnivad paremad otsused ja on võimalik need kiiremini ellu viia. Seeläbi suureneb ajapikku ka usaldus erakondade ja poliitikute vastu.
iii
ANTO LIIVAT, Rahvaliidu valimisplatvormi töörühma juht
