Möödunud reedel avas Betti Alveri majamuuseumis oma graafikanäituse Kärt Summatavet, kes on ehtekunstnik, graafik, disainer, õppejõud ja ettevõtja. Ta rääkis ka meie hõimurahvaste ehtetraditsioonidest, mütoloogiast ja isikliku loomingu lätetest.
„Tänane näituse avamine on mul nagu esimene sünnipäevanäitus, sest päris sünnipäev on mul 27. kuupäeval. Siis avan Tartus ühe pisikese mininäituse ERMi Sõprade Seltsis, sest nemad tegid mulle üllatuse ja kuulutasid mind oma auliikmeks. Kärt Summatavetile kingiti auliikme medal, mille on kujundanud Kärt Summatavet. Selle peale ütlesin, et mul ei jää muud üle, kui teen nalja vastu ning pean oma sünnipäeva seal,” rääkis kunstnik.
Kärt kasvas üles kunstnike peres: ema Ella on köite- ja nahakunstnik, isa Mait sisearhitekt ja disainer. Mõlemad vanemad on ka pikka aega töötanud õppejõududena kunstiülikoolis. Tema isa sündis Tallinnas, ema Jõgeva külje all. Seal oli tema maavanaema kodu, kelle juures Kärt oma suved veetis, seal ergastus ka tema kujutlusvõime otseses kokkupuutes looduse, rahvaloomingus ja pärimuskultuuriga. Kärdi vanaisa oli tuntud raudteeinsener, kes suri, kui kunstnik oli alles väike plika. Esimene asi, mis kunstnikul Jõgevaga meenub, ongi armsa vanaisa siilihabe.
Igal ehtel oma lugu
Kõige järjekindlamalt ja süvenenumalt on ta tegelenud rahvuslikus stiilis ehete loomisega. Side tekkis üliõpilaspõlves, kui ta käis arheoloogilistel väljakaevamistel mitmel pool Eestis. Näiteks osales ta 1982. aastal Rebela muinaspõldudel paiknevate kivikirstkalmete väljakaevamistel. Ühest kalmest leiti roomaaegne habemenuga. Seda põhjenduseks tuues suutis Vello Lõugas peatada Maardu fosforiidikaevanduse hävitustöö.
Kunstnik on käinud ka koos Kaljo Põlluga ekspeditsioonil Siberis elavate sugulasrahvaste manside juures. Need arheoloogiamaastikud on teda ka hiljem palju inspireerinud ning tema graafilistes piltides ja ehetes ongi näha ammuseid tarkusi, traditsioone, mis viivad teose vaatajad muinasilma.
„Tavaliselt arvatakse, et kui keegi on ehtekunstnik, siis ta armastab end ise hästi palju ehtida. Kui mina astusin aastal 1982 Eesti Kunstiakadeemiasse, siis valitses suhtumine, et kunstnikud, kes teevad ehteid, teevad aksessuaare, ja need on rõivaste juurde käivad detailid, mis muudavad inimesi ilusamaks ja näitavad jõukust. Et mida rohkem ehteid, seda rikkamad ja uhkemad nad on,” rääkis Kärt ning tunnistas, et ükski tema ehe ei ole tehtud niisama ilu pärast, vaid tal peab olema inspiratsioon, mingi lugu ja soov.
„Kui ma teen ehet näitusele või kellelegi isiklikult, siis ei taha teha sisutühja ja lihtsalt ilusat asja, vaid niisugust, mis annab inimesele ka mingisuguse enda loo,” rääkis kunstnik. Mõned ehted on ju teatavasti olnud talismanideks ja mõned teate edastajaks. Ehte kaudu said kogukonna liikmed näiteks teada, kes on abielus, kellel on parajasti lein või rõõmus aeg.
Punane, valge, must ja kuldne
Kärt Summatavet on elu jooksul eesti ja meie sugulasrahvaste kommete, laulude, juttude, muinaslugude ja uskumuste toel pannud enda jaoks kokku pildi, mis ehe tegelikult on.
„Kõik saab alguse tulest. Et tuli hästi põleks, tuleb seda toita hapnikuga. Et ehe ära ei sulaks, tuleb seda veega jahutada. Tuli, vesi, õhk, inimese vaimsus, kultuur on elemendid, mida ehet tehes jälgin ja silmas pean,” rääkis kunstnik.
Enda sõnul kasutab kunstnik oma töödes alati madarapunast. See on madara juurtest saadud ning tema kinnitusel nii võimas, et sellest ei tule katk ka üle. Ta kasutab ka musta, valget ja kuldset – need on tema jaoks pühaduse värvid.
„Kõik minu tööd sünnivad nii, et ma ei tee enne kavandit. Töö hakkab otsast kasvama, lugu ise paneb ennast kokku kõikide nende lugude põhjal, mida olen kuulnud,” rääkis Kärt, kes jutustab iseendale lugu ja õpib selle loo jutustamise kaudu.
DEIVI SUISTE
