Seda armastust peaks nägema igaüks, kes kahe autori pilte vaatab. Näha on ka see, et õpetaja pole kasvatanud õpilasest enda klooni, vaid lasknud tal oma teed minna ja oma näo säilitada.
Kokku said Stockholmi lähedal Täbys elav soomlasest akvarellist Ari Laitinen ja Jõgeva Gümnaasiumi käsitööõpetaja Eike Salu esimest korda viisteist aastat tagasi Jõgeva, Kaarina (Soome) ja Enköpingi (Rootsi) kunstnike ühislaagris, mille juhendajaks Ari oli. Sellised laagrid jäid päris pikaks ajaks toimuma. Ja Eike neis osalema. Hiljem hakkas lisaks sellele käima Ari igasuvisel kunstikursusel Ahvenamaal. Nüüdseks on Eike väljakujunenud akvarelli- ja Ahvenamaa-sõltlane. Erinevalt paljudest teistest sõltuvushaigustest ei pea seda ravima, vaid sellel võib rahus süvenedagi lasta.
Eike Salu, Gennadi Lapini ja mõne teisegi jõgevlase akvarellisõltuvusse sattumises on oma osa Ari Laitineni värvikal ja võluval isikul. Kuna Arit ennast näituse avamisel kohal polnud, rääkis temast Eike.
“Kes Arit korragi näinud, ei unusta teda kunagi,” ütles Eike. “Tal on nakatav naer ja soe huumor. Kui mina ei talu maalimise ajal kuigi hästi võõraid silmapaare, siis Ari leivanumbriks on just publiku ees maalimine. Otse rahva silme all muutub suur valge paberipoogen meisterlikuks ja originaalseks taieseks, mille võib vabalt viiesaja euro eest maha müüa. Meister ise viskab aga kogu protseduuri vältel enda arvel lahedat nalja ega näi sugugi pingutavat.”
Võtmed ja pangakaart
Oma kogemuste varal lisaksin, et ka Ari õppetunnid on kui lahe show, mille käigus ta demonstreerib, kuidas kasutada akvarellidega maalimisel ära Opeli võtmeid, pangakaarti ja muid kunstiga justkui mitteseostuvaid atribuute. Ning et peale maalimise on ta proff ka laulmise alal.
Ari üks kuldlauseid on see, et akvarellist peab olema kärsitu ja laisk, sest akvarellitehnika nõuab hoogu ja vabadust, mitte liigset nokitsemist ja viimistlemist.
“Samas ei unusta Ari lisada, et akvarellitehnika nõuab maalijalt tohutut seesmist kontsentratsiooni ja selget pead: maalija peab juba alustades hästi teadma, mida ta saavutada tahab,” ütles Eike. “Iseasi, kas soovitu ka välja tuleb. Ari ise on eriti meisterlik merd maalides.”
Neile, kes talt aga mingeid konkreetseid meremaalimise nippe küsima tulevad, ütlevat Ari, et tuleb lihtsalt otsast peale hakata. Ning lisab “lohutavalt”, et tema ise on merd maalinud ligemale viiskümmend aastat ja nüüd hakkab juba välja ka tulema.
Ari akvarellides on tõesti kärsitut hoogu, mis paneb pildid elama. Eike stiil on vaoshoitum ja kaalutlevam, aga ikkagi mitte liialt nikerdamisse kalduv. Eike armastab kihiti maalida: kõige heldamates toonides kiht kõige enne ja siis tumedamad. Vastupidi poleks see akvarelli läbipaistvust arvestades võimalikki.
Iga kihi maalimise järel tuleb tööl kuivada lasta. Sel viisil maalides peab akvarellist suutma juba enne maalima asumist peas n-ö värvilahutuse ära teha. Ükskord tunnistas Ari, et ta maaliks ise ka nii, nagu Eike, aga tal pole nii palju kannatust.
Eikel on. Lisaks sellele on tal silma üsna argisest Eestimaa loodusest maalimisväärsete motiivide leidmisel. Raamatukogu näituselgi vaatame tõtt ohakate ja kanarbikuga, mille lihtsat ilu siiani ehk märganudki polnud, satume rappa ja maantee äärde, aga korra ikka ka Ahvenamaa kasinat põhjamaist kaunidust imetlema. Roose maalideski ei too Eike esile lopsakat ja majesteetlikku õieilu, vaid sukeldub pigem põnevasse oksa-, okka- ja leherägastikku.
Aasta kaheks
“Minu aasta on jagatud kaheks,” ütles Eike. “Talv kuulub käsitöö õpetamisele, suvi akvarellile.”
Akvarellistiellu pole Eike sõnul algul just kerge sisse elada. Veel raskem on aga pärast maalimisest saadud “kaifi” kahe jalaga maa peale ehk argiellu tagasi tulla. Aga loomulikult oleks Eike elu ilma sellise akvarellis “libahundiks” käimiseta hulga vaesem. Sellest, et Eike loominguta oleks Jõgeva kunstipilt hulga vaesem, ei maksa rääkidagi.
Viis Eike tööd on praegu koos jõgevlaste Gennadi Lapini ja Elita Järvela ning tallinlaste Ülle Meisteri ja Rein Mägari akvarellidega üleval Leedus Tel?iai linnagaleriis. Tema loomingut on nähtud ka Lätis, Soomes, Rootsis ja Venemaal, täpsemalt Peterburis. Ühe töö saatis ta Rein Mägari vahendusel Mehhikossegi. Kus või millal seda eksponeerima hakatakse, ei osanud ta paraku veel öelda.
Ari näitusegeograafia on veelgi laiem. Need tema tööd, mis raamatukogus väljas, pärinevad Jõgeval tegutsevast akvarelligaleriist Kala. Kala-galerii ettevõtmisel kogu näitus teoks saigi. Vaadata saab seda linnaraamatukogu lugemissaalis 16. novembrini.
RIINA MÄGI
