Kas kanad kosuvad, kui nad üksteise tagapaledelt suled ja liha ära nokivad? Vaevalt.
Kulude kokkuhoidmine on nälja ajal tõepoolest nagu püksirihma pingutamine. Küsimus pole ju mitte selles, et oleks vaja pükse üleval hoida. Ilmselt on need püksid ammu juba müüdudki, vaid jutt ongi püksirihmast, et seda vatsa ümber tugevamalt kokku tõmmata, et näljatunne nii väga ei pitsitaks.
Selge on aga see, et püksirihm vereringesse toitu ei anna ning kärbete otsa me kõngeme, kui uut usaldust ei tekitata ning majandust samas ka käima lükkama ei asuta.
Majandus ei ole mitte inimesest sõltumatute arvude jada ning kursside muutuste kiirused ja suunad, vaid tegemist on ennekõike väärtustega seotud protsesside kogumiga, mis oma loomult on ülimalt emotsionaalne ja kirglik. Pigem hormoonid kui valemid on need, mis hoiavad majandust toimimises. Selles osas sarnaneb ju majandus kõige enam just paljunemisegi aluseks oleva kirega.
Majandus võtab turgutusest tuld
Majandusprotsessi toidavad nii usaldus, lootus kui võimalused. Kuiv kärpimine ilma erutust pakkumata viib läheduskriisidele omaste tulemusteni. Paratamatult ja kindla peale.
Milles aga on majandustegevuses siis see erutust tekitav moment? Loomulikult on see võimalus teenida kasumit, teha seda rohkem ning elegantsemalt, kui ümberolijad seda teevad. Seda muide nii majandusliku kõrgseisu kui languse ajal.
Seda võimalust aga kärpimiskires riigijuhid märkama ei kipu. Mitte et kriisi ajal valitsemise ja avaliku sektori kulusid kokku ei peaks hoidma, aga majandust tuleb ikka turgutada kah. Ja kriisi ajal võtab majandus turgutusest kohe tuld. Nagu truu koer täidab käsku, teades, et käsutaja taskus on ihaldusväärne toiduraasuke.
Kui veel aasta-paari eest vilistas ehitaja selle peale, kui klient kurtis, et maja on umbne, ei pea sooja ja tagatipuks kipub hallitama, siis praegu piisaks vaid täpsemast kirjeldusest, mille eest raha või tagatisi antakse: korralik hoone kerkiks kohemaid. Sama puudutab ka energiasäästu: soov kasumit teenida paneks ehitajad ja kinnisvaraarendajad tegutsema.
raha jagada tunduvalt lihtsam kui teha tulevikku suunatud otsuseid, ning et arutelust jäi tõesti kumama, et eelnõu sisusse ei ole paljud süvenenud. Aus ja täpne vastus!
Kui ettevõtjal pole võimalik riskimata rikastuda, siis ei ole see võimalik ka riigil tervikuna.
Ehitusturg oleks kasvanud iga kuu
Tavapärases menetlushoos jäeti märkamata ka asjaolu, et vaid tagatise lubamine kasvatanuks asjatundjate arvates ehitusturgu iga kuu 100 miljoni krooni võrra… eks ikka sellesama kasumikire tõttu.
Poole aastaga võinuks ehitusturule antavate laenude maht kasvada tänaselt 300 miljonilt kroonilt kuus paari-kolme miljardini. Ja seda hoopis uuel moel: nii et renoveeritud või ehitatud kodude energiakulud oleksid kukkunud neli kuni kuus korda!
Märkamata jäeti ka asjaolu, et riskantseid laene (ehk neid juhte, kui lubatud tagatist kasutama oleks pidanud) olnuks mõne aasta jooksul vaid neli protsenti tagatiste summast.
Või võtame teise paratamatu lekkekoha meie siiani veel leigepoolselt soojas riigivannis. See on põlevkivimajandus.
Lihtne tekstülesanne: kui iga põlevkivist toodetud kilovatt-tunni elektrienergia kohta peab ühiskond tegema 2 krooni kaudseid kulutusi, siis kui palju lisakulutusi tuleb teha 7 miljardi kilovatt-tunni elektrienergia tootmisel?
Iga koolijüts teab, et see on 14 miljardit.
Arenguideid peab ka olema
Kas seda teab ka majandusminister, rahandusminister või peaminister? Või mida vastavad teie arvates need ministrid, kui neile see küsimus esitada?
Kahjuks on nii tänane kui kõik eelnevadki valitsused ignoreerinud seda aritmeetilist tõsiasja ja seda kolme ütlemata lolli argumendiga:
– põlevkivimajandus on oluline sotsiaalsete pingete leevendamiseks (on need siis leevendunud?)
– Eesti majanduse edu eelduseks on odav elekter (kas meie majandusega on vaatamata siinkandi odavaimale elektrile kõik hästi?)
– energeetikas ei saa teha muutusi üleöö (kas selle lause kordamine terve taasiseseisvutud 18 aasta jooksul ei tundu tobe?)
Võidujooks kärpimise nimel ilma ühtki usalduse taastumiseks vajalikku lahendust pakkumata või selle peale mõtlemata on minu meelest vastutustundetu. Kärpimine ilma uute arenguideedeta on lihtsalt pikem tee võimalike ebamugavate tulemusteni, millest üheks on kindlasti ka see-asi-mida-presidendi-sõnutsi-on-kohatu-suhu-võtta-ja-sellest-rääkida (loe: devalveerimine).
Tahame või mitte, kuid rasketel aegedel viib pelk kärpimine ilma usalduse kaudu majanduslikku kirge tekitamata riigiaparaadi taga istuja näpud paratamatu järjekindlusega klahvide ctrl-alt-del peale. See on enam- vähem sama tulemus, mis kärpimata jätteski. Ja pärast klahvivajutusi ilmuvad mustale ekraanile esimese tekstina veel enne riigiaparaadi kõlarist kostvat hümni ja sinimustvalget lippu ekraani keskel: “devaluation in progress” ja selle järel siis mingi protsendinumber.
Ja kui siis küsitakse “Kes tegi?” on vastus, nagu ikka: “Ise tegi!”
iii
MAREK STRANDBERG, EER esimene eestkõneleja, Riigikogu liige
