Eelmise aasta mais kirjutasin, et on aeg hakata kokku hoidma, sest tulude laekumine riigile on oluliselt vähenenud. Meie maksusüsteemis jõuavad sellised muutused omavalitsusteni umbes aastase viivitusega, nii et tollal oli valdadel ja linnadel veel võimalik tulevikuraskuste ennetamiseks läbimõeldud otsuseid langetada.
Nüüdseks on karm reaalsus kohal ja maksutulude alanemine kajastub ka omavalitsuste tulubaasi kukkumises. Paljud omavalitsused on oma eelarveid koostades olnud riigist konservatiivsemad, mis annab veel natuke manööverdamisruumi. Lihtne ei ole aga ei neil, kes headel aastatel kõikvõimalikke populistlikke kulutusi harjusid tegema, ega neil, kel töökohtade äkilise kadumise tõttu tulubaas kokku on kuivanud.
Rahandusministeeriumi arvutuste kohaselt on kolme kuu andmetele tuginedes vaid kolm protsenti tulude langusest seotud maksumuudatustega, omavalitsustele laekuv tulumaks aga väheneb sel aastal oodatavalt kokku kümme protsenti. Seega on languse peamiseks põhjuseks sisetulekute ja eelkõige maksumaksjate arvu vähenemine. Järelikult avaldab jätkuv majanduslangus ja töötuse kasv ka edaspidi märkimisväärset survet omavalitsuste tuludele.
Olukorra kiire halvenemine on juba praegu statistikast näha. Kolme kuuga, eelmise aasta detsembrist veebruarini, on 13 omavalitsust kaotanud rohkem kui kümme protsenti maksumaksjaist. See on väga suur töötuse kasv, mis tähendab omavalitsuste tuludele olulist lööki. Näiteks 341 elanikuga Torgu vallas on maksumaksjate arv langenud 10,8 protsenti, samal ajal on tulumaksu laekumine jaanuarist märtsini kahanenud tervelt 15,2 protsenti.
Eesti väikseimas, 96 elanikuga Piirissaare vallas, mis on juba standardnäiteks kujunenud, on maksumaksjate arv langenud 18,2 protsendi võrra ning tulumaksu laekumine vähenenud tervelt 22,4 protsenti. Pisut alla tuhande elanikuga Mõisakülas aga on märtsis tulumaksu laekunud tervelt 19,9 protsenti vähem kui jaanuaris. Neist 13 kohalikust omavalitsusest, kus maksumaksjate arv on langenud vähemalt kümnendiku, on kaheteistkümnes elanike arv alla 2000.
Kõige suuremas rahalises ohus on väikesed omavalitsused, mis tuginevad vaid mõne üksiku kohaliku ettevõtte edukusele. Kui mõnel neist tööandjatest halvasti läheb, on ka vald pankrotis. Väga väikeseid ehk alla 1000 elanikuga omavalitsusi on Eestis aprilli alguse seisuga 40.
Ka on hädas need, kes headel aegadel üle investeerisid, et oleks ikka uhkem kui naabril, kuigi mitut nii suurt objekti piirkonda tegelikult vaja polnud. Ehkki investeeringud tehti enamasti eurorahade eest, tuleb neid hooneid nüüd kütta ja hooldada, mis on suur kulu.
Mõned ütlevad, et põhiküsimus on omavalitsuste väike tulubaas. Kui riik annaks kohalikele omavalitsustele rohkem raha, laheneksid finantshädad ja ei oleks ka mingit haldusreformi vaja, sest kõik töötaks niigi. Selle lähenemise probleem on, et riigi ja omavalitsuste rahakott on nabanööripidi seotud – kui kasvab üks, kahaneb teine. Ei ole mingit müstilist riiki, kellelt saab alati võtta. Jagatavat raha on täpselt nii palju, kui me kõik omaenda tuludest maksudeks maksame!
Teine, realistlikum võimalus on püüda olemasolevate vahenditega paremini toime tulla. See tähendab suuremaid, tugevamaid omavalitsusi. Eksperdid on hinnanud, et kõigi ülesannete kvaliteetseks täitmiseks peaks omavalitsuses töötama vähemalt 13 spetsialisti, tegelikult on nii aga vähem kui pooltes 227-st. Lisaks inimestele on omavalitsuse toimimiseks oluline ka rahaline võimekus. Väikestel valdadel piisab raha vaid omafinantseeringuks euroraha taotlemise korral. Paljudel on aga omavahendid liiga väikesed isegi selleks.
Kui möödunud aastal kokku hoidmisest rääkisin, ei pidanud ma silmas ainult raha säästmist, vaid ka selgade kokkupanemist, et keerulised ajad tugevamana üle elada. Nüüd on tähtajad kukkunud ja saab kindlalt öelda, et 2009. aasta kohalike valimistega toimub vaid Vändra ja Kaisma valla liitumine. Omavalitsuste vabatahtlik ühinemine edeneb seega teosammul. Vajadus haldusreformi järele saab alguse paljude omavalitsuste madalast majanduslikust võimekusest, praegune kriis toob selle valusa tõe teravalt esile.
SIIM KIISLER, regionaalminister, IRL
