Jõgevamaa sädeinimeseks kuulutatud Härjanurme Maarahva Seltsi eestvedaja Karina Kaarepere tunneb rõõmu noorte kaasalöömisest ja põlvkonna järjepidevusest oma kodupaigas.
Karina mäletab ja tunneb ka Eesti põllumajanduse lähiajalugu, selle tõususid ja mõõnasid. Tema vanaisa talu, Saarevälja oli taasiseseisvunud Eestis üks esimesi majapidamisi, milles talupidamisega alustati. Koduaias tunneb Karina Kaarepere rõõmu sadatest lilledest. Saduküla rahvamajas näeb teda sageli kangastelgedel kudumas, samuti laulmas.
Täna, mil Teiega juttu ajame, on mardipäev, eile aga mardilaupäev. Kas mardisandid ka Teie kodus käisid?
„Meie talu asub üsna kõrvalises paigas. Sinna mardisandid naljalt ei tule. Saduküla kandis jooksid nad aga ringi küll. Nad olid ette valmistanud eeskava, mida väga vahvasti esitasid. Lapsena käisime ka ise mardisandiks.“
Maal püsivad vist rahvakombed jõudsamalt kui linnas?
„Ei oska täpselt öelda. Paljugi sõltub inimestest, kes on eestvedajaks. Ka linnades tegutsevad tublid seltsid, mis hoiavad ja edendavad rahvakultuuri. Samas suhtlevad maal rohkem erineva põlvkonna inimesed, mis traditsioonide levimisele kasuks tuleb.“
Kui kauaaegsed seosed Teil on oma koduga, Saarevälja taluga?
„See on mu vanaisa talu. Mäletan hästi vanaisa Johannest, keda rahvas kutsus Saarevälja Juhaniks. Ta suri 1980. aastal täpselt 80-aastaselt. Minul oli vanaisalt õppida rahulikkust ja enesest lugupidamist ja teistega arvestamist.
Saarevälja talus möödus ka mu lapsepõlv. Ema töötas postkontori ülemana. Sidejaoskond asus algul vanas vallamajas, kus paiknes ka velskripunkt. Nüüdseks on uued omanikud selle maja korda teinud. Hiljem toodi sidejaoskond üle Sadukülasse. Isa oli autojuht, kuid kui olime õega 4–5-aastased, läks ta meie juurest ära. Nii mäletan ma isa vähe, veetsin palju aega koos vanaisaga. Vanaisa oli sepp ja pidas ka mesilasi. Siiamaani on mu lemmiklõhnad sepikoja raua ja söe ning teisalt mesilasvaha lõhn. Meie juures elas veel vanatädi, temaga sai vahel käidud linnas ekskursioonidel. Majand korraldas ekskursioone, seal käidi ikka veoautodega, mille kastid olid presentidega kaetud.
Hästi on meeles ka laulupeod Siimusti lauluväljakul, mis meie kodule oli ka lähem peopaik. Vanatädi oli õmbleja ja tegi meile õega selleks puhuks uued kleidid, nendes siis läksime emaga peole. Ma laulsin Saduküla kooli mudilaskooris, kus lauljaid sedavõrd palju, et koor ei tahtnud koguni lava peale ära mahtuda. Toona suunati praktiliselt kõik õpilased mõne huvialaga tegelema.“
Kas on kahju, et enam Siimusti lauluväljakul kultuurialast tegevust ei toimu?
„Kahju on küll, see oli väga ilus koht. Praegu käib kohalik rahvas seal matkamas ja grillimas. Oleme seal käinud jalgrattamatkal ka lastekeskuse Metsatareke lastega. Kevadel on need rajad väga ilusad. Ja õnneks on tublisid inimesi, kes lauluväljakule viivad rajad korras hoiavad. Kui esimest korda umbes 10 aastat tagasi läksime Härjanurme Maarahva Seltsiga Siimustisse vastlasõitu tegema, oli see paik täiesti võssa kasvanud. Laululaval kasvasid pikad männid.
Saarevälja talu oli üks esimesi, kus taasiseseisvuvas Eestis põllumajandusettevõtlusega alustati.
Milliste ootuste ja lootustega?
„Talupidamisega tegelema hakkamine oli ennekõike mu abikaasa Hain Saarmanni soov. Läksin selle entusiasmiga kaasa ja eks vaimustus järjest kasvas. Hakkasime kohe loomi pidama. Piima müüsime otse koolidele, samuti viisime seda Jõgevale. Selline turustamine oli tasuvam kui vahendajatele müüa. Lihatootmisega tegelesime tagasihoidlikumalt. Mõned veised sai siiski ka vorstiks tehtud. Kasvatasime lisaks teravilja ja köögivilja.
Millised olid Teie kui taluperenaise tööd?
„Eks kõike tuli teha. Köögivili ja kartul oli rohkem minu teema. Mõnikord tuli asendada ka tallu palgatud lüpsjaid-karjatalitajaid. Näiteks siis, kui neil vabad päevad olid, või inimlikud nõrkused ei võimaldanud tööle tulla. Suurteks abilisteks olid pojad Rene ja Girt, kes varakult traktoritööd ja lüpsmise selgeks said.
Miks talutootmine hääbuma hakkas?
„Eks talusid toetati vähe nii riiklikult kui ka muul tasemel. Põhjus oli ka põllumajandustoodete madalates hindades. Palju talupidajad alustasid suure entusiasmiga ega näinud ette, mida see kaasa toob. Nii tekkis lihtsalt väsimus.
Talupidamise algusaastatel olid ka põllumajandustehnika ajahambale suhteliselt jalgu jäänud. Moodsama tehnikaga oleks ehk mõnedki talunikud kauem vastu pidanud ja tegutseksid tänaseni.“
Mis andis Härjanurme ja Saduküla kandi inimestele tõuke oma seltsi loomiseks?
„Algul moodustasimegi Härjanurme talunike seltsi. Asutajaliikmeid oli kaksteist. Algusaastatel osalesime kogu seltsiga Jänedal talupäevadel. Nautisime seda melu, ööbisime telkides.
Praegu kannab järjepidevust Härjanurme Maarahva Selts, millel on ligi viiskümmend liiget. Oleme jõudnud 31. sünnipäevani, mille tähistamine veel ees.
Jätkuvalt käime õppereisidel, mida korraldame peaaegu igal aastal. Eestis oleme praktiliselt kõik kandid läbi sõitnud. Käesoleval suvel toimus õppeekskursioon Vormsisse, kus veendusime kohaliku rahva tahtes oma saarel elada ja sealseid olusid edendada, samuti paikkonna ajalugu uurida ja säilitada.
Eriti sügavad muljed jäid aga loodusest ja seal valitsevast rahust, mis justkui teisel planeedil.
Kuidas seltsis ideed sünnivad. Kuivõrd annate tõuke Teie?
„Olen ka mina ideid pakkunud, aga tegevuseks vormuvad nad ikka kollektiivselt. Kellel idee tuleb, see käib selle välja. Härjanurme Maarahva Seltsiga on ühinenud rohkesti noori, kes samuti agaralt oma plaane välja pakkuvad.“
Mõneski paigas on paljud maanoored linnadesse või välismaalegi kippunud. Kas Sadukülas teatakse retsepti, kuidas motiveerida noori end tugevamini oma kodupaigaga siduma?
„Sellele aitab suuresti kaasa see, et paikkonnas on oma sõpruskond, saadakse hästi läbi ning soovitakse koos tegutseda. Meie kandis on erinevate põlvkondade inimestele alati koos tegutseda meeldinud. Võime uhkusega öelda, et oleme endale ise järelkasvu kasvatanud.
Seltsi algaastatest alates olid paljudel tegemistel kaasas meie lapsed. Nüüd osalevad sündmustel juba nende lapsed. Nii läheb eluring kogu aeg edasi.“
Ka Adaveres Jõgevamaa Kodukandi Ühenduse 20. aastapäevale, kus Jõgevamaa Sädeinimese tiitli vastu võtsite, olite tulnud koos noortega.
„Mul olid kaasas tütar, pojatütar, minia ja teisedki nooremad Härjanurme Maarahva Seltsi liikmed. Õnnitlusi tunnustuse eest tuli lähedastelt, sõpradelt, tuttavatelt, kodukandirahvalt.“
Milliste emotsioonidega Sädeinimeseks kuulutamise vastu võtsite?
„Eks ma aimasin seda natuke ette. Kui olin ise Jõgevamaa Kodukandi juhatuses, siis sooviti mind ka Sädeinimese kandidaadiks esitada. Sain selle idee siis eemale lükata, kuigi ettepanek tehti. Nüüd ei antud enam võimalust vastu vaielda. Mõtlesin et küllap see asi kord ikka ära tehakse. Pääsu polnud.“
Kas tunnustuse päeva õhtul koguneti kodus peolauda?
„Seda mitte. Aga Härjanurme Maarahva Seltsile teen korra ikka välja. Pakun kooki.“
Küllap küpsetate selle ise?
„See veel selgub. Toitu valmistada mulle küll meeldib, ega sellest pole ka pääsu. Kõige meelepärasem on teha tavalisi, lihtsaid toite. Samas on vahel põnev ka erilisemate roogadega katsetada. Pakun neid siis töökaaslastele Siimusti lastekeskusest Metsatareke ja Härjanurme Maarahva Seltsi liikmetele.
Metsatarekese lapsed ütlevad, et eriti hästi tulevad mul välja supid, samuti salatid ja koogid.“
Seltsielu edendatakse endises Saduküla koolimajas, kus praegu ka raamatukogu ja lasteaed. Kuidas seda maja kutsutakse?
„Selle nimega on veidi keerulised lood. Puurmani vald soovitas meil nime välja mõelda ja tõi sildi. Pakkusime nimeks Saduküla rahvamaja. Nüüd selgus, et hoonet pole rahvamajana kuhugi kirja pandud ja ei saavatki panna. Nii et kutsume küll rahvamajaks, küll vanaks koolimajaks … Aga ega nimi ei riku ju meest.
Tähtsam maja nimest on küllap siinsed tegemised?
„Nii ta on. Kõige rohkem sisustavad kogukonna inimesed vaba aega käsitööga. Koome kangastelgedel, peatselt on valmis saamas Kursi kihelkonna rahvarõivaseelikud. Nende valmistamine oli meile suureks unistuseks, mis nüüd täituma hakkab.
Samuti valmistame vaipu, kotte ja muidki asju nii iluks kui ka igapäevaseks kasutamiseks.
Meisterdame väiksemaid meeneid, näiteks kinkepakendeid, kuhu võib panna šokolaadi või raha. Samuti oleme teinud albumeid. Kõike ei jõua üles lugedagi. Juhendajaks käib Saduküla kooli vilistlane Malle Kera, aga käime ka ise kursustel ja anname siis teadmisi teistele edasi.
Ja koridoris on vana vokk?
„Vokki hoiame rohkem kui rariteeti. Muide, see vokk pärineb minu kodust Saarevälja talust ja on valmistatud vist kahekümnenda sajandi alguses. Kunagi ketras sellel minu vanaema.“
Kas Härjanurme Maarahva Selts talletab ka paikkonna ajalugu?
„Kohalikud ajaloohuvilised koostasid raamatu Pööra külast ja sealsetest taludest. Asjatundlike nõuannetega abistas Puurmanis elav teenekas koduloolane ja mitmete raamatute autor Ell Maanso.
Pööra küla raamatut esitleti rahvarohkel külapäeval. Meil on ka väike ajalootuba, kus on kogutud nii paikkonna kui kooli ajalugu.“
Kuivõrd võib tänastes oludes rääkida külaturismist? Mõtlen tegusid, mis väiksematesse paikadesse ka kaugemalt tulijaid meelitaksid.
„Kunagi mõtlesime, et Saduküla koolimajale võiks kolmanda korruse välja ehitada, kus oleks võimalik pakkuda ka majutusteenust, mis annaks paremad võimalused ümbruskonnas ringi vaatamiseks. Aga kuna teeme kõike siin majas vabatahtliku tööna, siis tahaks seda teha piirini, mil on sellest veel rõõmu. Liiga suurte ettevõtmistega see nii olema ei kipu. Võib-olla noored viivad selle plaani aga kunagi ellu.“
Kuidas on lood näitemänguga?
„Näitlemist on harrastatud kooliõpetaja Marianne Orgulase juhendamisel. Esimesest etendusest möödub varsti kakskümmend aastat. Mängisime Oskar Lutsu „Valimisi“.
Möödunud aastal lükkasime käima teatriprojekti, mille raames külastasime teatreid, kutsusime näitlejad Sadukülla ja plaanisime lavale tuua Lutsu näidendit „Ärimehed“. Koroona tuli kahjuks vahele, aga ega idee pole maha maetud.
Pärast meie vestlust lähete Härjanurme Maarahva Seltsi ansambli proovile?
„Me ei nimeta seda ansambliks, pigem lauluringiks. Ütleme, et laulame lihtsalt rinna rõõmsaks, aga sisustame ka meil toimuvaid üritusi, mõned korrad oleme käinud mujal esinemas. Meid juhendab Sadukülas elav muusikaõpetaja Eha Niglas, kes kannatab meie ebaprofessionaalseid hääli juba neljandat aastat. Praegu õpime advendilaule.“
Teie eluga kaasneb vist ka üks suur lilleaed?
„Iluaiandus on minu suur kirg. Minu aastate jaoks liigagi suur juba. Sellele kuluvad paljud minu vabad tunnid. Aprillist novembrini veedan aega lillepeenardes ja talvel tutvun erialase kirjandusega või käin koolitustel. Kõik minu teadmised on saadud täiendõppe teel. Nii aianduses, sotsiaalvaldkonnas kui seltsitegevuses. Neid tunde koolitustel Eesti erinevates paikades on aastate jooksul kogunenud ikka mitmeid tuhandeid. Ja hea meel on sellest, et olen ka teisi siinkandis lillearmastusega nakatanud. Eks nad vahel, kui peenardes rassimisest väga väsinud on, neavad mind ka. Aga sellest ilust on rõõmu ikka rohkem. Ja minul on, kuhu oma lilleülejääke jagada.“
Karina Kaarepere
Sündinud 11.10.1957. a
Jõgeval
Haridus
*1964–1973 Saduküla põhikool
*1973– 1976 Jõgeva keskkool
Töö
*1976–1983 Tartu individuaalõmblusvabrik – V kategooria ülerõivaste rätsep, rõivaste remondi osakonna meister
*1984–1985 Jõgeva keskhoiukassa kontrolör
*1985–1988 Saduküla sovhoosis kassapidaja
*1989–2006 taluperenaine
*2006 – … Siimusti lastekeskuses Metsatareke perevanem
Tunnustused:
*Jõgevamaa aasta ema 2014.
*Eesti Vabariigi presidendi tunnustus “Aasta vabatahtlik” 2018.
* Jõgevamaa Sädeinimene 2020.
* 2019 – EATL-lt aasta töötaja autasu ,,Kuldne kartul”
Pille Tutt, Jõgevamaa Kodukandiühenduse aseesimees, Sadala külade Seltsi esimees
Karina on alati olnud loodusesõber, erilist meelerahu pakuvad talle roosid. Tema eestvedamisel korraldatud seltsi roosipäevad on talle väga iseloomulikud – roos sobib lillepeenras talle valitud kohale. Karinas on soovi aidata ja toetada abivajajaid, ta täidab täie tõsidusega võetud rolli ja on igati toetav, hooliv.
JAAN LUKAS
