Praegu Ööbiku tänaval tegutsev osaühingu Tinger lillepood Karikakar on kahekümne kahe aasta jooksul paiknenud Avinurmes küll väga mitmes erinevas kohas, kuid alati suutnud järjest laieneva sortimendiga pakkuda kohalikule rahvale rõõmu pidupäevadeks ning lohutust kurbadel hetkedel.
Lillepoe Karikakar asutasid 1995. aastal sõbrannad Tiina Tuur ja Eva Linginen. “Tol ajal Avinurmes spetsiaalset lillepoodi ei olnud,” meenutas Tiina Tuur. “Üks naisterahvas müüs siin potililli ning Rein Sild kasvatas aastaid nelke, aga enamasti käidi lilli toomas siiski Jõhvi aiandist.”
Idee sünnile aitas kaasa senise töökoha kaotus. “Töötasin toona lasteaias kasvatajana,” lausus Tuur. “Olin üks noorematest töötajatest ning kui siin rühmasid vähemaks hakkas jääma, mind koondati. Ühise lillepoe tegemise mõte tekkis Eval aga siis, kui ma koondamise järel vahepeal hoopis kalmistuvahina töötasin.”
Algul oli kaubavalik tagasihoidlik
Sõbrannad tudeerisid enne poe avamist floristikat ning tegid ka taustauuringuid. “Õppisime algul Taivo Pilleri juures ning seejärel ka Tartu värskelt avatud lillepoodides,” ütles Tiina Tuur. “Uurisime ka infot selle kohta, palju piirkonnas üldse võimalikke kliente on, ilma selle teadmiseta on eriti maakohas raske ju vajalikus koguses kaupa tellida.”
Poele sobivad ruumid leiti Võidu tänaval asuvast majast, kus käesoleval ajal tegutseb Avinurme hooldekodu. “Meie esimene pood oli hästi tilluke,” lausus Tuur. “Avinurmes oli sel ajal palju vabu pindu ning meilegi anti rõõmuga kasutada endise kolhoosikeskuse hoones asunud väikesed ruumid.”
Lillepood Karikakar avati 1995. aasta 23. aprillil. “Tol ajal tekkis Eestis palju lillepoode ja kõigil olid hästi uhked nimed,” meenutas Tiina Tuur poele nime valimist. “Meie aga mõtlesime, et oleme ju maakad ning seetõttu valisimegi lihtsama nime.”
Tiina Tuuri sõnul oli tööd alustanud lillepoe kaubavalik tänasega võrreldes üsna kesine. “Vanu pilte vaadates on näha, et letid olid siis päris hõredad,” märkis ta. “Õite kvaliteet ei olnud tol ajal ka väga hea, kolmekümnest tellitud nelgist oli näiteks sageli veerand kauba toomise käigus räsida saanud. Nägime tookord päris palju vaeva lillede hoidmise ja säilitamisega, samuti tuli algul kombata ja proovida Avinurme rahva maitset. Õnneks harjuti üsna kiirelt ettetellimise võimalusega ning saime müüki võtta järjest täpsemaid koguseid. Lilleäri on juba selline, et salatit sellest ei tee, mis üle jääb.”
Soovitud kauba poodi toimetaminegi oli tänasega võrreldes erinev. “Kauba kättesaamine oli algul väga keeruline,” ütles Tiina Tuur. “Meile lähim lilleladu asus Tartus ning kaup jõudis Öökülma nime kandnud lattu öösel. Asusime sinnapoole teele tavaliselt kella ühe ajal öösel ja koju tagasi jõudsime kolme-nelja ajal. Seejärel hakkasime lilli lõikama ja välja panema ning enne poe avamist õnnestus ka paar tundi puhata. Öiste sõitude tõttu avasimegi poe kella kümnest, sest olime hommikuti nii väsinud, et ei jaksanud seda lihtsalt varem teha.”
Pakkujaid on tulnud tublisti juurde
Hiljem läks lillemüüjate töö õnneks lihtsamaks. “Pakkujate konkurents suurenes ning mingil hetkel hakkasid poodide vahel sõitma lilleautod,” lausus Tiina Tuur. “Meil käidi Tartust, Paidest ja isegi Tallinnast, seetõttu ei pidanud me enam suuremaid koguseid müüki võtma ning saime hoida poes kogu aeg värskeid lilli.”
Algsetes ruumides tutvustas Karikakar ennast klientidele ühe aasta jooksul, hiljem on tegutsetud mitmes erinevas asukohas üle Avinurme. “Inimesed harjusid selle kohaga ära, eriti seetõttu, et seal sai autoga otse ukse ette sõita, aga ühel hetkel otsustasime asukohta vahetada,” ütles Tiina Tuur. “Läksin vahepeal sotsiaaltööd õppima ning kooli lõpetamise järel pakuti mulle tööd Avinurme lasteaias. Kuna ka seal majas olid vabu ruume, saime need vallavalitsuselt rendile ning kolisime poe sinna. Asukoha mõttes ei olnud see hoone kõige parem, aga lasteaia tööpäeva lõppedes oli väga mugav lillepoes jätkata.”
Sel perioodil laienes Karikakra sortiment tunduvalt, kaubavalikusse lisandusid floristikatooted, toataimed ja seemned. “Tänu Interfloraga liitumisele saime lähiümbruses ka tuntumaks ning meie tööpiirkond, eriti suuremate tähtpäevade puhul, laienes tunduvalt,” märkis Tiina Tuur. “Muutuma hakkasid ka klientide eelistused. Kui algul soovisid inimesed rohkem roose ja nelke, siis mingist hetkest hakati juba soovima ka dekoratiivseid toataimi, kaubaks läksid hästi palmid ja draakonipuud. Lillepoele tekkisid omamoodi fännid ning ka meile endile oli see hästi põnev aeg. Hästi palju tuli näiteks õppida ladina keelt, sest taimede puhul kasutati üle Eesti sageli erinevaid eestikeelseid nimesid. Olime tollal ladina keeles päris tugevad spetsialistid, nüüd olen aga hakanud juba unustama,” kahetses Tuur.
Kolida on tulnud päris palju
Nii kliente kui ka lillemüüjaid vaimustas tollal ka võimalus katsetada järjest avarduvat valikut erinevate taimede seemneid. “Proovisime Evaga oma aedades ka ise paljusid erinevaid taimi kasvatada, tahtsime näha, mis välja tuleb,” meenutas Tiina Tuur põnevat aega. “Mitmel korral astusime muidugi ka ämbrisse, sest seemnepakkidel ei olnud alati tõlget. Paned näiteks maha mingi eriti udupeene lille, mille kohta tead, et kuskil lõunamaal see kasvab ‒ välja tuleb aga umbrohi. Palju oli ka meie kliimasse mittesobivaid taimi, mille esimesed öökülmad ära võtsid. Samas tulid väga hästi välja mitmed palmilised ja seedermännid.”
Lasteaiahoones tegutsetud aastate järel leidis Karikakar endale uue asukoha aleviku keskel, endisesse haiglahoonesse rajatud teenuskeskuses. “Panime küll oma vajadused täpselt paika, aga lõpuks saime ikkagi soovitust poole suuremad ruumid ja ka poole suurema üüri,” muigas Tiina Tuur. “Ruum oli ilus ja saime seal oma kaupa hästi eksponeerida, kuid samas oli maja hästi külm ning eriti talvel oli seal kauba hoidmisega raskusi. Külm võttis lilled tihtipeale ära, kuigi me üritasime ruume korralikult kütta.”
Mõned aastad hiljem otsustas aga Eva Linginen perega Tartusse kolida ning Karikakar pidi pinnal püsimiseks väiksemad ruumid leidma. “Eva tegutseb samal alal edasi, pikka aega oli ta florist Eedenis, nüüd töötab ta aga Lõunakeskuses,” lausus Tiina Tuur. “Lillepood jäi mulle, appi tuli mu noorem õde, kellega leidsime ka uued ruumid kõrval asunud endises kaupluse- ja sööklahoones.”
Sellest perioodist meenuvad Tiina Tuurile eelkõige moodi läinud amplid. “Maja ees oli toru, mille saime ampleid täis riputada,” lausus ta. “Avinurme inimestel oli sellest palju rõõmu. Sel ajal suurenes poes tunduvalt ka aianduskaupade sortiment, müügile tulid rõõmsavärvilised kastekannud, labidad jmt kaubad.”
Ühel hetkel sulges aga samas hoones tegutsenud teine kauplus uksed ning ka Karikakar pidi taas uut asupaika otsima. “Kodus oli just garaaž valmis saanud ning mõtlesime, et auto on juba palju aastaid õues seisnud, miks ta ei võiks seal edasi seista ja nii läkski. Auto seisabki siiamaani õues,” märkis Tiina Tuur. “Kohandasime garaaži lillepoe jaoks ümber ja kolisimegi umbes viis aastat tagasi kogu oma ettevõtmise sinna. Mõnes mõttes on niimoodi tõesti mugavam, samas tulevad nüüd kliendid ka töövälisel ajal lilli otsima. Helistatud on isegi öösel poole nelja ajal,” naeris ta.
Klientide maitsed ja lillemoodi on palju muutunud
Tiina Tuuri sõnul on lillemoed 20 aasta jooksul palju muutunud. “Muutunud on nii värvivalik kui ka näiteks kimpude suurus, mingil hetkel olid kimbud pikad ja kõrged, lausa kahe käe omad,” märkis ta. “Samas on ka inimesi, kes on kahekümne aasta jooksul samu asju ostnud ning ma tean ette, mida neile pakkuda või mida mõnele sünnipäevalapsele ostmiseks soovitada,” lausus Tiina Tuur, kellele endale meeldivad kõige rohkem kollased roosid.
“Viimastel aastatel ei ole väga palju uusi lillesorte juurde tulnud,” lisas lillemüüja. “Need, mis on hiljuti aretatud, on aga meie hinnatundlike inimeste jaoks tohutult kallid. Mulle meeldivad võimsad orhideed, aga ma ei müüks neid iial ära.”
Seni Ida-Virumaa koosseisu kuulunud Avinurme inimeste lillesoovid on teiste selle piirkonna elanike eelistustest mõnevõrra erinenud. “Mujal idablokis on lillede osas Avinurmega võrreldes natuke teine maitse,” ütles Tiina Tuur. “Küll aga võtavad vene mehed oma naistele ikka armsasti lilli. Samas on meilgi juhtunud, et õhtul kella üheteistkümne ajal on kohalik mees tulnud ja soovinud osta oma kallile naisele ämbritäit lilli,” toob ta näite hetkest, kus ka lillepood võib aidata päästa kaduvat pereõnne.
MATI ALEV
