Kärgpere on viimastel aastatel moodi läinud termin, mida korduvalt elukaaslast vahetanud ning mitme partneriga lapsi saanud naised ja mehed oma hetkel toimiva suhte iseloomustamiseks meelsasti pruugivad. Kas aga kõik pered, kus ühe katuse all kasvamas “minu, sinu ja meie” lapsed, seda nime väärivad?
Jõulude eel istusin rongis kõrvuti ea- ja sookaaslasega, kes meeleldi juttu ajas. Kui olime kindlaks teinud, et meil ühiseid tuttavaid pole, (Eestimaa ju teatavasti väike), sain paari tunni jooksul teada ühe vanaema murest.
Saatuse tahtel kasvatas ta oma kolm last üksi üles. Kõik on saanud just sellise hariduse ja elukutse, millest unistasid ja milleks annet on. Oma pere on praeguseks vaid ühel tütrel, kellest on paraku saanud ema murelaps.
Lapsi liiga palju?
Ka tütrel läks mees kolme lapse juurest oma teed ning vanaema toel said kõik mudilased hoitud ja toidetud, kuid paari aasta eest leidis üksikema endale uue mehe ja sai peagi ka uue tite. Vanaema hakkas elama omaette, et mitte vastset pereelu segada, kuid mõistis paraku peagi, et lood pole seal just kiita.
Juba siis, kui titat veel majas polnud, ei võetud lapsi väljasõitudele, kontsertidele ja vabaõhuüritustele kuigi sageli kaasa, et nad noorpaari ei segaks. Oma eelmisest kooselust lapsi pole mees kordagi uuele perele tutvustanudki.
Kõik see pole veel väga hull. Lapsed käivad praegu koolis, neil on sõbrad, nad hoiavad omavahel kokku. Me ei ela üksteisest väga kaugel, käivad mul külas. Aga viimasel ajal teeb nende närb väljanägemine mulle juba muret. Ma ei arva, et nad prisked peavad olema, kui kolm korda nädalas trennides käivad, aga põse- ja õlanukid on lastel ikka väga teravad ja isu on ehmatavalt hea. Suur plaaditäis kooki kaob hetkega, kommid, millest varem ei hoolitud, pannakse krabinal taskutesse varuks, rääkis naine, kes kõiki kolme mähkmeeast saati hoidnud-kasvatanud.
Laste meeleheitlikku söögiisu täheldas ka nende tädi, kes õe perele kord üllatusvisiidi tegi.
Omas kodus külalised
Mis siis toimub? Infot tuleb diplomaatiliselt laste jutu seest noppida. Et noorel perel eluruumi napib, on kodus kehtestatud ranged reeglid, et vanemate nõrgad närvid viga ei saaks. Muu hulgas on lastel keelatud väljaspool söögiaegu köögis käia, ise külmkapi kallale minna. Nii painab neid pidev kerge näljatunne, ka magusaisu.
Millega sellist elukorraldust võrrelda? Isegi õpilaskodus on tänapäeval lubatud end vabamalt ülal pidada. On koguni ilmnenud, et mõnikord on lastepere eelmisest õhtust pärastlõunani söömata olnud, kui emme näiteks kasuisaga riidlemisest stressis. Nojah, tita saab emme käest, n-ö lapsevanemad haaravad ise köögist, teised … on vaid tüliks?
Sekkuda on vanaemal keeruline, sest tütre hoolimatust ta tõestada ei saa, väliselt on kõik justkui korras. “Mu lapsel on pere, kus tema lapsed ennast rõõmsalt ja turvaliselt ei tunne, kusjuures põhjuseks pole alkohol ega rahapuudus,ˮ nentis ta, mõistes sedagi, et toidust enam on lapselastel puudus kodusoojusest. Tema sõnul ei saa sellist kooslust, kus lastest mööda elatakse, küll kärgpereks nimetada.
Praekartul – puhas toit
Toidunappust on iga põlvkond mingil määral tunda saanud, aga kes siis oma lapsel midagi põske pista keelas, kui tal kahe söögikorra vahel kõht tühjaks läks! Moosisai või suhkruleib, ema pai lisaks, lahendas alati olukorra!
Lea Armega kahasse kirjutatud elulooraamatus “Kosmosemutt” räägib Ene Ergma muu hulgas ühest emast, kes talle pahaselt kirjutas, et kas tema lapsed peavad olema praekartulilapsed. Ilmselgelt oli juttu meie palkadest, mis mitme(kümne)kordselt erinevad. Omal ajal kõrgkooliõpingute ajal sageli ka nälga tundnud teadlane ja poliitik vastanud kurtvale emale, et too on õnnelik, kui tema lapsel on piisavalt praekartulit, mis ei sisalda tänapäeval nii moes olevat keemiat. Ergma meenutab ka oma lapsepõlve ja ema, kes pliidi ääres vaeva nägi, et lapsed nälga ei tunneks.
Ema ja isa, ma tean, läksid sageli tühja kõhuga magama – aga kui tänases Eestis lähevad lapsed tühja kõhuga magama, siis on midagi väga-väga valesti, kirjutas Ergma, rõhutades, et midagi mõistetamatut on juhtunud meie emade-isadega, kui nii paljud lapsed kõhtu täis ei saa. Kurb küll, aga paraku ei taga hea elujärg lastele kodusoojust ega turvatunnet, vaid selleks on eelkõige vaja head südant ja empaatiavõimet.
KAIE NÕLVAK
