Kui luuletajat kehutab kuu, siis aednikku kahtlemata päike. Päikeseketas veereb üle kiviktaimla, sulatab selle servast välja lumekupu, nagu nõiaväel ongi aedniku patareid laetud ning ta tahab taas tantsida ja trummi lüüa.
Mullusügisene hilisõhtu ‒ pimeduses lõõmas kuhi roikaid, kiletükid kägardusid, tuul lõõtsutas tilkuvat polüetüleeni. Hommikuks oli mu painavast talupojaminevikust järel vaid kuhjake tuhka roostes naeltega ning tulevik tundus üdini helge. Mõned udused õnnepäevad.
Siis aga sekkusid põhjamaine kaamos ja armastav abikaasa ning ma hakkasin külastama ehituspoode, valima Vooremaast müügiagentide telefoninumbreid. Poed olid hooaja lõpetanud, seal oli saadaval ainult üks mudel, mille peale ka Nihv-Nihv ja Nuhv-Nuhv oleks naerukrambid saanud.
Müügiagent tuli aga aastaajast hoolimata kiiresti õuele. Ladusin talle peo peale kuhjakese eurosedeleid, tema andis mulle suure rulli plastikut, mõned kilesse keeratud rasked pakikesed ning pangekese. Rulli veeretasin Sisyphosena kuuri puuriida taha, pakikesed panin garaažis kappi nimega “vanade asjade Valhalla” ning unustasin kogu vahejuhtumi terveks pikaks talveks.
Ahjaa, lumekupud, kollased päikesekillud! Ja tilkuvad katuseräästad, pulbitsev tegutsemistahe! Ja külla tulnud ämm, kes nagu muuseas küsib: “Kas teil sellel aastal kasvuhoonet ei olegi?”. “Ei, ei ole!” vastan muheldes, laulud suul. Ämm tõmbub pilve, vaikib paljutähendavalt ning ütleb viivitusega: “Jahh…eks te ise tea.” Armas abikaasa seisab meie vahel, vaadates kõigepealt silma oma emale, siis mulle. Meenub kuur plastikurulliga, kapp pakikestega ja siis tõmbun pilve ka mina.
Milleks me seda teeme? Mõtlen, et miks seda kasvuhoonemajandust vaja on? 800 aastat orjapõlve? Martin Luther ja kalvinistlik eetika? Nostalgiline nõukaaeg punalipu ja särava tomatiga tornitipus, mis ämmal lapsi koolitada aitas. Spordivõistlus hispaania talupoja vastu, kes siesta ajal veini libistab? Soov jõusaali ja Kuremaa ujula pealt kokku hoida? Või harras uudishimu osalemaks Loojana liblekese ülestõusmisel? Vali mida tahes, minu lähitulevik on otsustatud.
Tassin pakikesed töötuppa, mida ma nimetan Lobaratooriumiks ning jään seda ilu põrnitsema. Miski siin ei meenuta kasvuhoonet. Harutan lahti kilesid ja traate, võtan sealt välja erinevaid tsinkplekist renne. Rennidel on mustas punktkirjas ruunimärke, mis hakkavad lõpuks meenutama vene tähestikku. Märkide järgi laotan rennid toolidele laiali, uuesti, veel rohkem laiali. Rennid 4V, 4N, 4VK, 4NK, 4NS,… 12FL, 12FP, 12DL, 12DP…21P. Mõistatusele peab olema mingi lahendus!
Torman garaaži ning otsin kapi põhjast kasutusjuhendit. Leian lõpuks üles ning süvenen nagu Rudolf Hess Spitfire saladokumentidesse. Objekti nimi: Datšnaja-EKO, mõõdud 4x3m, valmistamiskoht Dubna. Ohhoo, seal tehakse tuumauuringuid ning avastati element dubnium. Rennide vahelt libises välja salasõnum “upakovštšik N38”. Kujutan ette, kuidas sajad pakkijad hommikul angaaridesse marsivad ning tuhanded kasvuhooneehitajad nende pakkide juures õhtuti nutavad. Veel mõned paberilehed. Loen, et komplekt sisaldab muuhulgas 712 mutrit M4 ja 530 polti M4x8. Selle peale tuigun tuppa ning vajun rahutusse unne.
Hommik on õhtust targem. Aknast näen, et taas on sadanud lund ja mul pole veel kiiret. Guugeldan, näen pilte, kus rohelus uste vahelt välja pressib. Vaatan ka Datšnaja müügipakkumisi, siis sooduspakkumisi, siis soodus-sooduspakkumisi ja meenutan, kui palju mul endal eurosid kulus. Tuju läheb heaks ja nii siirdun taas töötuppa.
Alustan ustest, krutin M4-d teineteise külge. Kui arhitektoon ust meenutama hakkab, krutin uuesti lahti, sest renne on erinevaid. Siis uuesti kokku. Näpuotsad lähevad tasapisi tuimaks. Pangest leian viltuse torujupi M4-de keeramiseks ja õnnis nõukaaeg koos puhvaika ja kuvaldaga tuleb meelde. Uksed saavad valmis. Järgmisena asun kaarte kallale. Kaared tulevad pikad, laskun kõhuli põrandale ja püüan neile korduvalt topeltnelsonit teha. Kaari on mitu ning õues läheb taas pimedaks.
Järgmisel hommikul on lumi länud ja mina hakkan õues vonklevaid plekk-kaari liistudega ühendama. M4 poldid on nüüd pikemad ja nuputamist rohkem. Saan nipid kätte ning tsingitud luukere sirgub jõudsalt. See saab suur! Ongi suur, mõõdan, et kuus meetrit pikk. Sama palju, kui naabril, hurraa!
Kahtluseuss hakkab purema ning ma tassin rulli polükarbonaati puuriida tagant õuele. Plasti on nelja meetri jagu, olen vist juhendit eirates osa rennides olevaid auke kasutamata jätnud. Võtan Rodini mõtleja poosi. Lõpuks krutin kaks kaart vähemaks ning tassin kuuri nuka taha peitu. Päike loojub taas.
Uue päiksega olen varakult õuel. Alustuseks lisan kaarte alaossa pikendused ja siis ristliistud, mis varem paistsid üle olevat. Sellest saaks juba Louvre õue püramiidi, kui ta kandilisem oleks. Siis püüan ähvardava kõmina saatel plastpaane kaartele painutada, need jäävad väikeseks, tuleb kaarte alaosa maasse kaevata.
Alustan kaevamist maasikapeenrast. Kraabin kühvliga, siis kätega. Muld läheb küünte alla, sest töökinnaste sõrmeotsad kuluvad ära. Siis tuleb muld jälle välja, sest ka küüned kuluvad ära. Mulla all on kruus. Kasvuraami üks serv saab maetud.
Uus on laiem kui vana. Teist serva maasse kaevates avastan, et kolhoosiajal läks siit tee. Kaevan välja koti kivistunud tsementi, mõned ränirahnud ja nende peale klikkides saan sääre marraskile. Toon korduvalt kuuldavale ulguvaid häälitsusi, mille tõttu kuldnokapaar kolib ajutiselt naabri juurde ja kass hakkab käima mööda krundi servi. Päeva lõpuks võõrdun perekonnast. Sellest hoolimata saan paika karkassi diagonaalid, uksed, sisemised toed ja veel üht teist. Kuupaistel avaldab see muljet.
Laupäeval avan silmad pärani ja leian, et vahepeal on küüslaugud, karulaugud, oblikad, rabarberid ehk kõik see, mis hoonet ei vaja, üsna pikaks ja söödavaks sirgunud. Toimub taasühinemine perekonnaga, nad aitavad mul korduvalt otsida kadunud kruvikeerajat, näpitsaid, haamrit, naasklit, lõiketera, tõmmata välja mulda vajunud taburetti.
Mina olen pisut habemesse kasvanud, meenutades Galileo Galileid. Tegelen geomeetriaga, joonistades vildikaga plastile planeetide liikumisteid. Ja peab mainima, et edukalt, kasvuhoone teooria leiab kinnituse. Pean piinlikult meeles müügimehe juttu, et väga oluline on valida õige pool, muidu põleb kõik kiiresti läbi. Vähemalt plastil. Loen saksakeelseid kirju, rebin maha kaitsekile, krutin plasti tsingitud seibidega raamile.
Ja ma vaatasin kõike, mis ma olin teinud ja vaata, see oli väga hea. Siis sai õhtu ja sai hommik – kuues päev.
Hingamispäev. Hingan ja vaatan, kuidas mu Kristallpalees on sõbralikult ning täiuslikult ühinenud vene raud ja saksa plastik. Kõtt, kõrvahargid, kohe plastikust välja! Mais on mitu tähtpäeva. Võidupühal korraldab armas ämm siin oma tomatitega võiduka paraadi ning armas abikaasa võtab selle pidulikult vastu. Mina pean siis Euroopa päeva, mõeldes endiselt, miks meil seda vaja on?
JAANUS JÄRS
