Tere hommuuu… Nojah, ma tahtsin öelda, tere hommikust! Mina olen Mari, Kärde küla viimane lehm. Rohkem pole sellesse külla lehmi enam jäänud. Selle küla ainus lehm olen ma juba kolm aastat. Ja ega mindki niivõrd piimaandjana ei peeta, kuivõrd lemmikloomana. Ehkki piima annan ma muidugi ka — vaatamata sellele, et ma paaril viimasel aastal enam poeginud pole.
Sündinud olen ma 2000. aasta jaanuaris. Ilmavalgust nägin kusagil Palamuse kandis, aga sellest ma suurt ei mäleta. Kui mind Kärdesse toodi, elasin esialgu ühe eaka proua juures. Kui tema mind enam pidada ei jaksanud, võttis mu praegune perenaine Helju mu enda juurde. See oli umbes viis aastat tagasi. Siis oli Heljul teine lehm ka. Nüüd olen tal juba kolm aastat ainult mina. Sestpeale olengi selle küla ainus lehm.
Eks see küla ainsa lehma staatus ole, nagu on: ühest küljest on see muuu… muidugi uhke, aga teisest küljest igav — pole kellegagi emakeeles suhelda. Ja kes mu ameti üle võtab, kui mind enam pole? Minu missioon, nagu targad inimesed ütlevad, on ju see, et ma olen Kärdes elavatele ja siia vahel sattuvatele lastele elavaks tõestuseks, et piim ei tule poest, vaid lehma nisast. Kui mind enam pole, ei pruugi nad seda teada saadagi — kui neid lasteaiast või koolist just mõnda suurde farmi ekskursioonile ei viida.
Kärdeski oli kunagi suur laut, kus oli palju lehmi. Minu perenaine Helju töötas ka seal. Enne seda oli ta proovinud postiametniku, lasteaedniku ja poemüüja ametit, aga lõpuks läks lauta lüpsjaks ja pärast tõusis seal brigadiri ametisse. Kui tulid uued ajad, suures laudas loomapidamine ära lõpetati ja Helju tööta jäi, oli ta nii suures stressis, et ei suutnud igal hetkel enam oma liigutusi kontrollida ja kukkus lakaredelilt alla.
Et tal käsi õlaliigesest väljas on, sellest ta aru ei saanudki ega tormanud siis kohe ka arstilt abi otsima. Pärast tohtrid ütlesid, et käsi oleks kohe paika tõmmata tulnud, siis oleks ehk päris terveks saanud. Nüüd ütleb Helju, et ta on pooleteise käega: ses mõttes, et parem käsi kipub tal ära surema. Nii et lüpsab ta mind küll kahe käega, aga pärast käib parema käega lüpstud nisad veel vasaku käega üle.
Minul on tervisega, jumalale tänu, suhteliselt vähe muuu… muret olnud. Perenaine on ka minu tervise üle kurtnud ainult siis, kui ma tiineks pole jäänud. Omade vahel öeldes — eks ma natuke ole omalt poolt kaasa ka aidanud, et ma tiineks ei jääks, ning seda puhtalt perenaisele mõeldes: ahtrat lehma on tal ju palju lihtsam lüpsta kui värskelt poeginut.
Praegu annangi päevas nii üheksa-kümme liitrit piima, aga see-eest on see siis ka umbes niisama rammus nagu kohvikoor! Sellest saaks vist päris head võid, aga kuna perenaine võid ise ei tarvita, siis ta seda ka ei tee. Kohupiima teeb küll. Põhimõtteliselt teeb ta seda täispiimast, ainult natuke korjab piima pealt koort vähemaks. Hapupiimast kohupiima kuumutamisega on tema jutu järgi niisugune imelik lugu, et mõnikord sulab koor kohupiima sisse, aga mõnikord ei sula. Perenaine arvab, et see oleneb vist kuu faasist.
Kohupiima pakib perenaine kilekottidesse ja paneb sügavkülma. Sealt on siis hea tarviduse järgi võtta. Vahel on perenaine kohupiima teistele ka jaganud ja need on selle maitset kiitnud. Nojah, eks siin ole nii perenaise kui ka minu teeneid…
Kui perenaine peaks mulle iseloomustust kirjutama hakkama (vanasti ju anti igaühele kooli lõpetades või töölt lahkudes iseloomustus kaasa!), siis kirjutaks ta sinna arvatavasti, et ma olen inimsõbralik, uudishimulik ja suhtlemisaldis. Kehvemas tujus olles paneks ilmselt selle ka kirja, et ma olen parajalt isepäine. Ega Helju mind keti otsas karjamaale viia saagi, vaid peab nööri sarvede ümber siduma ja sellest vedama, muidu võtaks teekond karjamaale kole palju aega. Sest kui ma ikka sammugi astuda ei taha, siis ma ei astu. Ja kui ma ikka tee äärest lapikese maitsvat rohtu leian, siis tahaksin ma selle rahulikult ära süüa, enne kui edasi lähen. Ja küll mina juba tean, kus need „magusamad“ rohulapikesed paiknevad!
Tegelikult võiks Helju ka selle kirja panna, et mul on, nagu tänapäeval öeldakse, suurepärased liidriomadused. Selle küla kõige suurema loomana on mul ju ka teatav kohustus väiksemate ja nõrgemate järele valvata. Ükskord tulime näiteks perenaisega karjamaalt ja naabri kitsed tulid ka meiega kaasa. Kitsed põikasid korraks vana remmelga alla sööma ja siis otsustasid üle tee tulema hakata. Aga küla poolt oli parasjagu lähenemas auto. Teades, et minusugusele imposantsele loomale ei hakka ükski auto vabatahtlikult otsa sõitma, jäin ma keset teed seisma, jälgisin, et kõik kitsed üle tee saaksid, ja alles siis astusin ise ka kõrvale, et auto läbi lasta.
Nii et kui ühes tuntud muuu… muinasjutus oli kitsetall, kes päästis teised loomad sellega, et nad üle luges, siis mina lugesin, vastupidi, üle kitsed ja päästsin sellega nende elu. Või vähemalt arvan, et päästsin.
Mind ennast on ka üle loetud, sest Euroopa Liit loeb kõik lehmad üle. Kes üle loetud pole, sellel pole kõrvas selliseid uhkeid kollaseid märgiseid nagu minul, ja sellel pole, nagu perenaine ütleb, õigust seemendus- ja arstiabi saada. Nojah, ega mul neid, nagu öeldud, eriti vaja lähe, aga ikkagi…
Peale naabri kitsede on mulle heaks seltsiliseks meie oma pere koer Polo. “Nagu nimi, nii ka iseloom,” ütleb Helju tema kohta. Polo on nimelt nime saanud ühe väga ammuuu… ammu elanud maadeuurija Marco Polo järgi ning talle meeldib ka igal pool nuuskida ja asju uurida. Polo olevat meie kandist pärit kuulsa ajakirjaniku Olev Antoni koera järeltulija.
See Antoni Olev elas küll hulga hilisemal ajal kui Marco Polo, aga on nüüd ka juba tosin aastat surnud. Tema sündimisest sai paari nädala eest 75 aastat, aga see tähtpäev läks üsna vaikselt mööda. Ega seda teadlikult vast keegi maha vaikinud, pigem polnud meeles. Aga mina olen kuulnud, et see Antoni Olev oli omal ajal ennast põhitöölt mõneks ajaks lahti võtnud, siin meie kandis karjakupõlve pidanud ja pärast sellest niisuguse näidendi kirjutanud, mida Vanemuises viis aastat jutti mängiti ja millega sajale tuhandele vaatajale 182 etendust anti. Ja muuu… muidu oli see Antoni Olev ka üks paigas südametunnistusega, hästi elu ja inimesi tundev ning vaheda ütlemisega mees. Nii mõnigi meie kandi inimene on kahetsenud, et teda siinilmas enam pole: hirmus huvitav oleks teada, mida ta praeguse maaelu kohta ütleks ja kirjutaks. Ja kui ta hoopis vaikiks, oleks see vaikimine ka väga tähendusrikas.
Nojah, ega ma ise lehti loe, telekat vaata ega raadiot kuula, aga ma kuulen, mida inimesed räägivad. Ja viimasel ajal räägivad nad tihti piima hinnast. Poepiima hind olla nimelt hiljuti ootamatult üles hüpanud ja siis kohe jälle natuke allapoole kukkunud ning lõpuks olla mingisuguse konkurentsiameti tegelased ühe suure piimatööstuse ja ühe suure kaubandusketi kontoris uurimas käinud, et ega nende vahel miskit kartellikokkulepet sõlmitud.
On see kartellikokkulepe siis mis asi tahes ja oldagu seda sõlmitud või mitte sõlmitud, aga selge on see, et minu perenaise Helju ja teiste temasuguste ühe-kahe-kolme lehma pidaja taskusse ei tule sellest kerkinud piimahinnast mitte sentigi, sest piimatööstustesse jõuab ainult suurtes farmides peetavate lehmade piim.
Kunagi — Helju on seda rääkinud — kogusid piimatööstused ka väikelehmapidajate toodetud piima kokku. Perenaine viis hommikul vara mannergud piimapukile ning piimaauto tuli ja viis piima sealt minema. Kuu lõpus saadud piimaraha oli tavaliselt päris tõhus lisa pere eelarvele, eriti kui lehmapidaja viitsis pingutada selle nimel, et piim kõrgemasse sorti arvataks.
Nüüd ei peeta väikelehmapidajate piima kokkukogumist enam otstarbekaks. Autokütus on kallis ja piimaga ümberkäimise kohta kehtivad hoopis teised reeglid. Piimatööstustele kõlbavat nüüd ainult selline piim, mis õhuga kokku puutunud polegi, vaid on nisast otse torusid mööda suurde tanki, sealt toru mööda auto tsisterni ning sealt jälle toru mööda piimatööstusse jooksnud.
Minu piim säärastele euronõuetele muuu… muidugi ei vasta, aga neil, kes seda tarbivad, pole sellest sooja ega külma. Ja piima hinda tõstis perenaine ükskord mitte enda algatusel, vaid hoopis sellepärast, et naabrid ütlesid: “Miks sa ometi oma piima eest nii vähe küsid? Küsi ikka rohkem, muidu teed oma rahakotile liiga!”
Tegelikult maksavad meil siin Kärde külas rohkem naturaalmajanduse reeglid: sina mulle piima, mina sulle kärutäie peete või muud, mis lehmale süüa sünnib. Miski tulutoov ettevõtmine pole minu pidamine Heljule ju kunagi olnud. Sestpeale, kui ta pensioni saama hakkas, pole talle see, kas ta mind pidades ots-otsaga kokku tuleb või mitte, ka eriti korda läinud. Nii et mind võib nimetada mitte ainult lemmikloomaks, vaid ka pensionärlehmaks: mind peab osalt ülal Eesti Vabariik Heljule pensioni makstes. Piimaringide ja piimapukkide ajal oli selliseid pensionärlehmi Eestis päris palju, nüüd hulga vähem, sest kui piima kuhugi panna pole, siis viskab ka kõige põhimõttekindlam lehmapidaja lõpuks lüpsiku ja sõnnikuhargi nurka.
Minu perenainegi oleks minu pidamisest ammu loobunud, kui poeg Olev poleks parajalt piimamaias mees ja kui seesama Olev poleks suuremaid minu pidamisega seotud asjaõiendusi enda kanda võtnud. Heina pole Helju ja Olev minu jaoks küll teinud, vaid see on ostetud — kord siit, kord sealt. „Heina võiks ju maha niita lasta küll, aga kes ta õigel ajal kuivalt kokku paneb?” arvab Helju ja peab heina ostmist mõistlikumaks.
Ega ma üksnes heinaga muidugi leppima pea, mulle kui lemmikloomale pakutakse ka muuu… muud mõnusat ninaesist: leiba, jahu, kartulit, õunu, kõrvitsat, kurki, redist, peeti, porgandit. Ühesõnaga: ma aitan küla aiapidajatel vabaneda oma praaktoodangust. Veel on mul üks tähtis ülesanne: ma hoian korras üht lapikest naabrite maad. Ma lihtsalt söön selle pealt rohu ära. Suurema osa päevast olen ma, tõsi küll, kaugemal soo peal, osa ajast aga naabrite maja juures. Naabrid on väga tublid ja tunnustatud kodukaunistajad ning mul on lausa rõõm neid aidata.
Iseasi, et ega ma neid vist väga kaua aidata enam saa. Mitmest vihjest olen aru saanud, et perenaine Helju kavatseb vaatamata oma suurele loomaarmastusele ja minu lemmikloomastaatusele minu pidamisest loobuda — eks ikka selle haige käe pärast. Ega ta ei kujuta ise ka päris hästi ette, kuidas ta ilma minuta elama hakkab: praegu on tal meeldiv kohustus kaks korda päevas — kell pool seitse hommikul ja kell kuus õhtul — lauta tulla ja minuga õiendada, aga siis? No hea küll, esimeses suures „lehmavabaduse” tuhinas käib koos pojaga välismaal tütart vaatamas, pärast seda jäävad päevad aga natuke liiga tühjaks. Ja piima tuleb ka poest ostma hakata. Või vähemasti kohvikoort: teab mis piimajooja Helju ju enam polegi.
Selle pärast, mis minust endast saab, ma väga ei muuu… muretsegi. Küllap ma lähen lehmade paradiisi, kus on palju-palju maitsvat rohtu ja mõnus pilve peal pikutada. Ma muretsen pigem Helju ja kogu küla pärast. Niimoodi ma ei ütle, nagu üks kuulus, tähtis ja ammu elanud mees (mitte Marco Polo ega Antoni Olev, vaid veel keegi kolmas), et pärast teda tulgu või veeuputus. Aga uus ajajärk algab pärast minu lahkumist Kärdes küll — lehmavaba ajajärk. Ja lehmavabu külasid on Eestimaal juba oi kui palju!
Lehm Mari monoloogi pani kirja Riina Mägi
Koduveis on loomaliik (Bos taurus) või alamliik (Bos primigenius taurus) veise perekonnast; üks levinumaid koduloomi. Veis kodustati umbes 5000 aastat eKr nii Euroopas kui ka Ees- ja Kesk-Aasias. Eesti alale on veis toodud Lõuna-Euroopast.
Isast veist kutsutakse pulliks, suguvõimetuks lõigatud ehk kastreeritud veist härjaks ja emast veist lehmaks. Sündinud veist kutsutakse vasikaks, noorveist mullikaks. Koduveis saab suguküpseks umbes ühe aasta vanuselt. Lehm sünnitab harilikult ühe, harvemini kaks või rohkem vasikat. Veiselt saadakse piima ja liha; nahka, sarvi, karvu ja konte kasutavad kerge- ja keemiatööstus.
3. oktoobri 2010 seisuga oli Eestis 979 karja 89 818 piimalehmaga ja Jõgevamaal 63 karja 9393 piimalehmaga. 1-2 lehma pidajaid on Jõgevamaal viis, 3-4 lehma pidajaid viis ja 5-6 lehma pidajaid samuti viis. Kõige rohkem — 18 — on Jõgevamaal 51-100 pealisi lehmakarju.
(Allikad: Vikipeedia ja Jõudluskontrolli Keskuse kodulehekülg)
