Pärast kaheksamiljardilise kärpeplaaniga mahasaamist võivad poliitikud kergemalt hingata. Riigi majandus- ja palgakulude kokkuhoid on selles muljetavaldav. Kui palju tegelikult palkasid kärbitakse ja millist efekti see annab, selgub õige pea. Juba on kuulda nurinat, et ka selles kärpes olla n-ö õhku. Elame-näeme.
Rõõm on sellestki, et lastetoetuste ja vanemahüvitise süsteemi kallale ei mindud ning säilitati ka sotsiaaltoetused. Pensionid küll kahjuks lubatud 13 protsendi võrra ei kerki, vaid ainult viis protsenti. Aga asi seegi.
Haigushüvitise maksmise omavastutuse viimist kolmele päevale saab ainult tervitada. Seevastu haigushüvitise omavastutuse seadmine ettevõtetele on tegelikkuses maksukoormuse tõstmine.
Kohalikele omavalitsustele eraldatavate tulumaksusummade vähendamine ei pruugi mingit tulemust anda, sest samal ajal väheneb ka tulubaas. Palgad ju enam ei tõuse, pigem kahanevad. Ja töötuid tuleb pidevalt juurde. Defitsiit suureneb seega päevadega. Ka võib kohalike omavalitsuste puhul sattuda löögi alla eurotoetuste kasutamine, sest omafinantseeringuks ei jätku lihtsalt raha.
Rahu on mõneks ajaks ehk majas küll, aga kas kärpimine oli piisav? Negatiivsete tendentside süvenedes võib kõne alla tulla ka teise negatiivse lisaeelarve koostamine. Ja see on juba väga kõva pähkel.
7. veebruar 2009
