Kindlasti on paljud kodanikud tähele pannud, et viimasel ajal ei ole Eestis olulisi debatte toimunud. Igal juhul ei ole selle põhjuseks vaidlusaluste teemade vähesus, pigem valitsejate ainutarkus. Puudutagu see siis veel hiljutist EFSF-iga ühinemist, haldus- või koolireformi, sh õpetajate palkade ümber toimuvat või pensionikindlustuse tulevikku. Kes küsimusi esitama hakkab, saab kaela ära-roni-sinna-kuhu-pole-vaja süüdistuse või hakatakse rääkima umbisikulises kõneviisis. Näiteks koolireformist rääkides möönis peaminister vajadust see ära teha, sest tagab allesjäävatele õpetajatele isegi kuni 30-protsendilise palgatõusu, kuid jättis täpsustamata, millal siis avalikkuse ette konkreetse kavaga tullakse. Küsimusi, mida arutada, oleks piisavalt, nt millised oleksid koolireformi teised tagajärjed (mõju tööhõivele, regionaalsele arengule jne), kas ja kuidas suhestub koolireform haldusreformiga, millised muutused tooks koolireform kaasa teistes valdkondades, näiteks transpordikorralduses, missugune oleks saavutatav efekt ehk kui palju suudetakse koolireformiga raha kokku hoida jne. Tuleb tunnistada, et peaministri pakutud õpetajate ligi kolmandiku suurune palgatõus oleks tõepoolest tuntav palgahüpe, aga kuna ühtegi arvutust ei esitatud, siis on raske seda ka absoluutse tõe pähe võtta. Mida peaminister ilmselt tahaks, sest tema on kõrgelt tribüünilt ometi kõnelenud. Mis sest, et dialoogi asemel monoloog aset leidis. Eesti on muidugi viimase 20 aastaga kõvasti arenenud ning samuti on tõusnud õpetajate palk, aga muutunud on ka taustsüsteem, eelkõige on kerkinud elukallidus ehk praegune palk ei taga õpetajale ja ta perele, aga ka nii mõnegi teise valdkonna töötajatele, inimväärset elu, rääkimata enesearendamisest, mida ometi peetakse õpetajatöö üheks olulisemaks küljeks. Õpetaja enesearendamisest sõltub meie laste ja lastelaste areng. Või võtame majandusteadlaste püstitatud küsimuse meie pensionisüsteemi jätkusuutlikkusest. Leian, et artiklid stiilis kohe-kohe-kukub-pensionisüsteem-kokku ei ole samuti tulemuslikud. Kahtlemata avaldavad intrigeerivad pealkirjad tähelepanu, aga tekitavad tavakodanikes ka hirmu homse päeva ees. Seda enam, et optimistlikele loosungitele vaatamata kuivab II pensionisamba raha kokku.
See ei tähenda, et neist ja teistest ühiskonna valupunktidest ei peaks rääkima. Küsimus on ikka selles, kuidas rääkida – kas argumenteeritult ja avalikult või vestluspartnerit, kelleks võib muuseas olla ka eesti rahva enamus, halvustavalt.
Olen seisukohal, et haldus- ja koolireformi, pensioni- ja laiema sotsiaalsüsteemi tulevikku puudutavate küsimuste arutelu peaks algatama riigikogu ja valitsus. Ja ei tule mitte lihtsalt rääkida, vaid pakkuda lahendusi. Mitte ühte (peaministri) lahendust (või lahendamatust), vaid võimalusel mitut, et ka need, keda see puudutab, saaksid oma sõna sekka öelda.
Viimasel ajal armastavad koalitsioonipoliitikud viidata viimasele inimarengu aruandele. Väärt uurimus tõepoolest, aga selle kõrval tasuks tutvuda ka eelmise aasta aruandega, kus esitati uurimistulemused ühiskonna suletusest. Või võtta ette statistika Eesti arstide lahkumisest Eestis või tutvuda vaesuse kohta käiva statistikaga.
Kainestavalt oleks mõjunud ka EURESE korraldatud töömessi külastus – oleks nähtud, kui suur huvi on välismaal töötamise vastu. Võimukandjad ju ongi seatud elu edendama, töötama selle nimel, et elu Eestis oleks võimalikult paljudel hea.
Tõepoolest, koerad klähvivad, karavan liigub edasi. Aga kas tegelikult ikka liigub või laguneb?
i
SIIRI OVIIR, Euroopa Parlamendi saadik
