Palamusel elas üks tõsine eesti mees, kellel oli kolm nime: Jaan Lindeberg, Jaan Pärnamägi (ta eestistas 1936. aastal oma perekonnanime) ja Käo Jaan. Viimase hüüdnime sai ta oma “kaheharulise” keele pärast: ajalehes (oli see Waba Maa?) ilmusid ju Käo Jaani nime all populaarsed vested.
Tegelikult oli Jaan hariduseta geenius: ei ropendanud, ei valetanud, ei teinud teistele halba. Aga tõelisi huumoripärleid puistas kui varrukast. Oma vingus näo ja iriseva kõnemaneeriga meenutas ta kangesti tänapäeva naljameest Priit Aimlat. Ega me poleks seda teadnud, aga 1980. aastatel käis Aimla Palamusel ning pärast tema esinemist rääkis rahvas: “Kõneleb nagu Käo Jaan, sarnane kah.” Ütle nüüd veel, et eestlastel pole tõutunnuseid!
Olen Jaani ütlemisi meeles pidanud ning neid ka üles kirjutanud. Ehkki oma ajastu kontekstis tekkinud, on need naljakad tänapäevalgi.
Ära aja kägu!
Palamusel on kena “ladina köök“ ehk apteek. Naised olid apteegis, Jaan ka. Üks naistest küsis prussakarohtu ja apteeker läks seda laost tooma.
“Kuule,” ütles Jaan rohutahtjale väga tõsise näoga, “ma õpetan sulle palju paremat rohtu, mis ei maksa ka midagi.”
Kellele siis hea nõu ära ei kulu, naised asusid Jaani tähelepanelikult kuulama.
“Sa võta kaks poolikut telliskivi, hõeru nad hästi peenikeseks ja sõelu ära. Siis võta prussakas õrnalt kahe näpu vahele ja katsu talle noaotsaga seda puru suhu panna.“
Nüüd naised taipasid, et Jaan tõsist juttu ei räägi. Kes naeris, kes hurjutas: “Ära aja kägu!”
“No vaata, õppa veel rumalale inimesele kedagi! See on tõest’ hea prussakarohi, aga see, mis tema sulle toob, on mürk ja tapab prussaka ära,” ütles Jaan ja ohkas kurvalt. Küsis siis apteekrilt segatilku liikvaga.
(1943)
Hea silmanägemine
Sügis, sõjajärgne aeg. Mehed, kes järele olid jäänud, kogunesid veski, meierei ja poe juurde. Seal hulgakesi neid maailma asju arutati, Jaan ikka ka teiste seas. Kes mida ütles, aga tema kissitas ainult silmi. Mehed kurtsid tervise üle ja ootasid, et Jaan ka midagi ütleks, aga ei midagi.
“No, Jaan, kuidas siis ka sinu tervis on?” küsis keegi.
Jaan tõmbas kulmud silmadele kokku ja sõnas: “Olgu kuda tahes, aga minu silmanägemine on küll selle valitsuse ajal palju paranenud.”
???
“Varem ei näinud mina ühtegi viljarõuku talvel välja pial. Nüüd näen rõukusid ja läbi rõugu redelid kah veel ära,” ütles Jaan ja nuuskas tõsise näoga nina.
(1945)
Vaene poeg Ameerikas
Üks Jaani poeg jõudis sõjakeerises välja Ameerikasse. Lõpuks otsustas ta ka isale kirjutada ja saatis isegi foto. See oli suur uudis ja kui mehed jälle kuhugi kogunesid, oli üheks teemaks ikka Jaani poeg. Tema ise püüdis tagasihoidlik olla ja rehmas pärimise peale ainult käega. Aga mehed olid visad.
“Poeg olla sulle kirjutanud?” uuriti.
“Neh!”
“Ja pildi kah saatnud?”
“Jah!”
“No kuda ta seal elab siis kah?”
Jaan ohkas ja praadis mehi edasi.
“No, et Ameerika ja puha, võib-olla on juba miljunär?” ei jätnud teised ka järele.
“Tühi jutt! Mes elu see sial ka on!” Jaan ajas käe põuetasku, võttis sealt pikkamööda pildi ja ulatas meestele. Pildil oli naeratav noor ülikonnas mees, kes toetus väikesele sõiduautole.
“No vaadake nüüd ise, kuda ta, vaenekene, sial peab elama. Näete küll, pole jõudnud õiget puhvaikatki endale selga osta,” kurtis Jaan, kissitas silmi, krimpsutas nägu ja vedas suunurgad alla.
(1946)
Sead ametis
Varsti pärast sõda hakati nõudma liha- ja viljanormide täitmist. Kõik ei saanud sellega toime, Jaan ka mitte. Tema hoidis end küll aupaklikult valla täitevkomiteest kaugemale, aga ei midagi — kutse tuli järele, anna aga aru. Jaan ohkis, aga läks.
Varumisvolinik ja partorg võtsid ta ette: “Miks lihanorm täitmata on?”
Jaan nohistas ninaga, vidutas silmi ja vaatas kõrvale. Sõnas siis: “Ei saa ju sedasi lihanormi täita.” Ning lisas kõva häälega: “Sead puha ametis.”
“Mis sa ütlesid?“
“No et sead on ametis,” kordas Jaan rahulikult.
Partorg hakkas juba karjuma: “Ütle seda veel kord!”
“Jah, sead on ametis,” jäi Jaan endale kindlaks.
“Kohe viime su Jõgevale, seleta seal, kes ametis on,” pahandas varumisvolinik.
“Vot on tore, mina tahan kangest’ targemate inimestega kõnelda,” ütles Jaan ja tõmbas pea õlgade vahele.
Kümne minuti pärast vuraski ta valla “villises” Jõgevale. Mehed raputasid päid: ei see hästi lõpe.
Esiteks viidi Jaan miilitsasse, kohe seejärel uurija juurde, aga uurija osutus tõesti targaks meheks. Küsis lahkelt: “Ütlesid vallas, et sead on ametis ja sina ei saa sellepärast normi täita?”
“Jah, ütlesin küll,” rääkis Jaan tõtt.
“No mis ameteid nad siis peavad?” oli uurija uudishimulik.
“Eks kult teeb põrsaid, emis toob põrsaid ilmale ja põrsad alles kasvavad,” seletas Jaan lahkelt vastu.
“Miks sa siis vallas neile sedasi ei ütelnud?”
“Nad ei küsinud, ma oleks ütleld.”
<p />
“Nüüd on kõik selge, mine ära koju,” lubas uurija.
“Ei mina tea kuhugi minna, mina olen siia toodud. Ma istun siinsamas.”
Seejärel kutsus uurija miilitsast “villise” ja laskis Jaani Palamusele sõidutada.
Pärast mehed küsisid: “No kuda läks?”
“Eks targemad inimesed pea ikka targast inimesest lugu, viiasse autuga ja tuuasse autuga.”
Noh, Jaan võis seda endale lubada, tal oli pea kahe kõrva vahel.
(1947)
Palamusel elav Ellen Randoja pälvis ühe Eesti Vabariigi presidendi tänavustest rahvaluulepreemiatest. Tema poolt rahvasuust kirja pandud lugusid kavatseb Vooremaa kirjapanija lahkel loal avaldada edasipidigi. Ka Käo Jaani lugusid jäi veel varuks.
i
ELLEN RANDOJA
