Jõgeva kultuurikeskuses peeti möödunud reedel mõnevõrra tavatut sünnipäevapidu: sünnipäevalapsi oli teatud mõttes küll üks, aga teatud mõttes jälle mitusada. Sünnipäevalapseks oli nimelt Jõgeva kooliteater Liblikapüüdja ja selles on veerand sajandi jooksul kaasa teinud sadu noori.
Kõik sai alguse muusikalisest lavastusest “Mary Poppins”, mille värskelt Jõgeva 1. keskkooli (ehk hilisemasse Jõgeva gümnaasiumi) emakeeleõpetajaks tulnud Lianne Saage 1990. aastal oma õpilastega lavale tõi. Juba see esimene katsetus näitas (siinkirjutajal oli au kõnealust lavalugu oma silmaga näha), et sündinud on mingi uus kooliteatri kvaliteet. Aga seda, milline fenomen sellest esimesest katsest välja kasvab, millised mastaabid võtab ja kui jätkusuutlikuks osutub, ei osanud siis keegi ette kujutada.
“Olin ise koolis esimesest klassist peale teatrit teinud ja saanud hiljem, Tartu 8. keskkooli kirjandusklassis õppimise päevil, ka tasemel luuleteatri kogemuse. Seepärast tundus mulle loogiline, et ka mina oma õpilastega teatrit tegema hakkan,” ütles kooliteatri Liblikapüüdja asutaja ja lavastaja Lianne Saage-Vahur. “Ehkki Liblikapüüdja sünnist on palju aega möödunud, võin uhkusega öelda, et meie algsed põhimõtted ja väärtushinnangud on säilinud. Tõsi, neid on üha raskem hoida, sest aeg ja inimesed on palju muutunud.
Eriti raske on olnud kahel viimasel aastal, mil vanima trupi liikmed õpivad ühes ja nooremate truppide omad teises koolis. Minu jaoks on Liblikapüüdja endiselt üks, nõudku selle ühtsuse hoidmine siis kuitahes suurt eneseületust. Kuni mul vähegi jaksu jätkub, ma seda tööd ei jäta. Ning ma olen lõpmatult tänulik neile inimestele, kes mu tegemisi 25 aasta jooksul toetanud on. Kui neid poleks, oleksin juba ammu alla andnud.
Olen väga uhke ja õnnelik ka oma endiste ja praeguste liblikapüüdjate üle ja usun, et headus, tarkus ja üksteisest hoolimine, mida me üheskoos väärtustanud oleme, on maailmas endiselt olulised.”
Kui Liblikapüüdja puhul rõhutatakse tihti seda, kui palju on sealt täiendust saanud Eesti kutseliste näitlejate pere, siis tegelikult pole Liblikapüüdja kunagi võtnud endale teatrikooli rolli. Palju olulisem on olnud lihtsalt heade, intelligentsete ja üksteisega arvestavate inimeste kasvatamine.
Koosolemise rõõm
Liblikapüüdja vilistlane, Eesti Draamateatri näitleja Tiit Sukk kinnitaski, et talle kui näitlejale ei olnud Liblikapüüdjas olemine kindlasti nii rikastav, kui see oli talle kui inimesele.
“Teatrikoolis õpinguid alustades sai päris selgeks, et Liblikapüüdjas ei püütudki minust näitlejat teha (seda kujutasin ma endale ise ette!). Seal taheti nendest jõnglastest, kes me tollal olime, normaalsed inimesed teha. Ja ses osas oli Liblikapüüdja aeg ikka tohutult rikas — uued suhted, organiseeritus, mälutreening jne, jne. Ning just seda, mida toona kogesin, nägin ka täna siin, kui kooliteatri praegused trupid oma tänavusi lavastusi etendasid: sealt vaatas vastu koosolemise rõõm, koos tegemise uhkus, üksteisega arvestamine. See on pagana hea kool elu alustamiseks!” rääkis Tiit Sukk.
Teine Liblikapüüdja vilistlane, Tallinna Tehnikaülikoolis õppiv Annika Kuldmaa lisas, et tema õppis tänu kooliteatris kaasa löömisele uskuma iseendasse ja sellesse, et kõik unistused on teostatavad. Tulevikus näeb Annika end näiteks ettevõtjana.
Kolmas Liblikapüüdja vilistlane Tanel Sakrits on just naasmas kaitseväest eraellu.
“Praegused Liblikapüüdja noored ütlesid Liannet pärast tänaseid etendusi tänades, et kooliteater on neile nagu teine kodu. Just sama olen ka ise alati tundnud ning seepärast olen alati Liblikapüüdja tegemistega kursis olnud ning, kui vaja, ka ise millegagi kaasa aidanud,” sõnas Tanel Sakrits, kelle vennad Karl ja Georg on samuti kooliteatri “raudvara”.
Taivo Pärnamets, Liblikapüüdja praeguse gümnaasiumiastme trupi üks põhijõude ei salanud, et ihkab näitlejaks saada. Aga eelkõige on kooliteater talle andnud tohutult energiat.
“Pikkadel prooviõhtutel annad endast justkui mingi tüki ära, aga samas tunned, et päev on tänu sellele proovile korda läinud. Ning kooliteatris sõlmitud sõprussidemed on väga püsivad ja rikastavad,” ütles Taivo.
Liblikapüüdjat käisid sünnipäeva puhul õnnitlemas Jõgeva linnajuhid ning seltskond teatriinimestest sõpru.
Kõige ehedam asi
“Sain Lianne ja Liblikapüüdjaga tuttavaks aastaid tagasi, kui siinse kooliteatri vilistlastrupp tõi välja Merle Karusoo lavaloo “Olen 13-aastane”. Seda kutsuti vaatama selle tüki esimeses, 1980. aasta lavastuses kaasa teinud, mina ja Andrus Vaarik nende hulgas,” meenutas Eesti Rahvusringhäälingu juht Toomas Lõhmuste. “Kui ütlesin tänasel sünnipäevapeol, et mul pole olnud sestpeale ühtegi aastat Liblikapüüdjata, siis on see tõsi: olen igal aastal olnud kas Betti Alverile pühendatud luulepäevade Tähetund žüriis või kaasa teinud Ranna kooliteatrite suvekoolis. Muidugi olen jälginud ka Liblikapüüdja käekäiku. See on sõnulseletamatu fenomen. Ma ei tea praegu ühtegi teist kooliteatrit, kus tehtaks nii järjepidevat ja kvaliteetset tööd nii suure hulga eri vanuses noortega. Kui siin, Jõgeval, kiputakse mõnikord mõtlema, et see, mida Lianne siin teeb, on nii tavaline, siis tegelikult on see täiesti ebatavaline.
Minu jaoks on Liblikapüüdja teatrilaadist kõneldes märksõnaks kujunenud “kammertoon”. Nende lavastused on nagu kammertoon, mis häälestab erakordsele heatahtlikkusele ja südamlikkusele. Selles teatris ei tehta kunagi niisama pulli ega üritata publikult iga hinna eest naerupahvakuid välja meelitada, vaid minnakse kõiges süvitsi. See kooliteater on vaimsuse mõttes nii koolile kui ka linnale väga palju andnud.”
Kogenud teatri- ja riigimees, praegu end tagasihoidlikult pensionäriks nimetav Jaak Allik kinnitas, et kooliteater on kõige ehedam asi, mida ta elus kogenud on, ja Liblikapüüdja viljeldav teatrilaad kõige ehedam kooliteater, mida näinud.
“Mu enda kõrv pole luule suhtes just kuigi terav, aga tänu Liblikapüüdjale ja luulepäevade Tähetund žüriis osalemisele olen õppinud tundma ja hindama ka luuleteatrit,” ütles Jaak Allik. “Pedagoogiamet on jälle kõige ilusam amet. See soojus, mis kiirgab Lianne silmist, kui ta oma õpilasi vaatab, ning see vaimustus, mis õpilaste silmist vastu kiirgab, on mõõtmatud. Tulin siia selleks, et seda näha ja selle üle kadedust tunda.”
Lõpetuseks aga väike tsitaat kirjanik Leelo Tungla (temagi on Tähetunni ja Tuulelaste nime kandvatel luulefestivalidel Liblikapüüdja lavastutstest vaimustunud) õnnitluskirjast Liannele ja Liblikapüüdjale:
“Küll peab see ikka üks fantastiliselt suur ja müstiliselt salapärane liblikas olema, keda te seal Betti Alveri sünnipaigas juba kakskümmend viis aastat taga ajate!
Aga mis seal imestada: vaevalt jõuab üks rühm inimlapsi saada selgeks sõnad, millega liblikaid ära sõnuda, liikumise, mille kaudu lendajatele ligi pääseda, ja hääletooni, millele tiivulised kuuletuvad – jah, vaevalt on noortest saanud tõelised liblikapüüdjad, kui juba nad võtavad ette uued teed ja rajad, omaleiutatud liblikavõrgud, omad kõrgkoolid ja teatriteed… Selle moega on juba terve Eesti kaetud Jõgevalt tulnud liblikapüüdjate võrguga.
Aga on ju teada, et see, et Sa, Lianne, oma kaugele jõudnud liblikapüüdjate üle rõõmus ja õnnelik oled, ei jäta Sind, käed rüpes, istuma ja unelema, vaid sunnib ikka jälle uusi väikesi liblikapüüdja-hakatisi leidma, koolitama ja… kunagi jälle teele saatma. Betti Alveri vaim pole Jõgevamaalt kadunud!”
RIINA MÄGI
