Põltsamaa valla Kamari küla noorkotkaste ja kodutütarde eestvedajad korraldasid ka tänavu traditsioonilise lastelaagri, seekord veidi teistmoodi kui varasematel aastatel.
Kui praegu kurdetakse tihti selle üle, et lastel pole suvisel koolivaheajal kuhugi tööle minna ega üldse midagi mõistlikku teha, siis Kamari lastelaagris osalejatele on ikka tegevust leitud. Laagri juht Vaike Niklus lausus, et sellist lastelaagrit on korraldatud juba aastaid, tänavu õnnestus selleks raha saada Leader-programmist. Tavaliselt on laager tolnud Kamaris, eelmisel suvel viibisid aga selle korraldajad Vaiblas asuvas Põltsamaa valla puhkebaasis ja panid tähele, et sealne puhkemaja vajab korrastamist. Seetõttu veedetigi tänavu pool laagriaega Vaiblas.
Jalgratastega ühest laagripaigast teise
Laagriga alustati Kamaris. Esimestel päevadel ladusid lapsed Kamari seltsimaja küttepuid. Samuti pesid nad seltsimaja välisseinu, lõikasid maja ümbruses kasvavate mändide kasve, trimmerdasid muru, värvisid ja tegid veel muidki vajalikke töid.
Vabal ajal harjutati meeskonnamänge, prooviti käteosavust ja silmatäpsust vibu lastes, mängiti rannajalgpalli ning õpiti valmistama šokolaaditaskutega kaarte. Ka pinksiturniir viidi Kamaris läbi. Omal ajal ka ise laagris osalenud noor inimene demonstreeris füüsikakatseid. Paaril ööl õnnestus lastel põnevat telgisööbimist proovida, kuid ühel ööl tuli siiski seltsimajja külmavarju minna.
Paari päeva pärast alustati jalgratastel teekonda Kamarist Vaiblasse. Lapsed jagati vastavalt nende endi soovile kolme rühma. Kõige kiiremad ratturid, kes arvasid, et sõidavad selle vahemaa tunni ajaga läbi, paigutati ühte rühma. Umbes 10-12 aastased lapsed asusid teele järgmise rühma koosseisus ja tegid teel olles ka paar peatust. Ka kõige väiksemate rühm, kuhu kuulusid 7-10 aastased, läbis selle teekonna edukalt.
Rattureid julgustas ka saateauto, mida reaalselt vaja oli, sest üks purunenud rattakummiga sõiduriist tuli teel välja vahetada. Laagris osales 23 last vanuses 7-17 ja vaatamata suurele vanusevahele, saadi omavahel kenasti hakkama. Vaike Niklus lausus, et tihti on õdedel-vendadelgi üsna suur vanusevahe ja kodus tuleb ikka üksteisega suhelda ning hästi läbi saada.
Vaibla puhkemaja sai kenaks
Vaiblas seisnes töö peaasjalikult puhkemaja värvimises. Esmalt kaeti seinad kruntvärviga ja seejärel veel kaks korda põhivärviga. Varasematel aastatel mindi Vaiblasse koos lastega pärast laagri lõppemist Kamaris. Vaiblasse läksid lapsed koos vanematega, kus pered üheskoos mõnusalt aega veetsid. Tänavu otsustati, et sellisele vahvale nädalalõpule võiks eelneda traditsiooniline laager juba sealsamas Vaiblas. Tänavugi saabus reedel osa vanemaid laagri lõpetamisele. Siiski polnud neid nii arvukalt, nagu oleks võinud eeldada, põhjuseks ka jahe ilm. Laagris osalenud Karl-Oliver Kuruski ja Timmo Vikerpuuri sõnul oli vesi küll jahe, aga ujumas nad siiski korra käisid. Karl-Oliver on tegelikult hoopis Põlva poiss, Timmo Kamari küla elanik. Ka rattasõiduga said poisid kenasti hakkama. Timmo sõnul oli ta väikeste rühmas ja oleks tegelikult tahtnud kiiremini sõita. Külmoja kaudu ja sealt edasi läbi Leie sõites on Kamarist Vaiblasse 31 kilomeetrit.
Matkatarkused, filmitegu ja ümbrikumäng
Poiste sõnul meeldis neile Vaiblas nii maja värvimine kui sealse sauna seinte tõrvamine. Karl-Oliver ütles, et pintslit oli ta käes hoidnud, aga maja värvimine oli tema jaoks siiski esmakordne kogemus. Vaiblas omandasid lapsed peamiselt noorkotkastele ja kodutütardele tarvilikke oskusi: matkatarkused, matkakoti pakkimine, lõkketüüpide tundmaõppimine, saunavihtade tegemine jpm. Noortel tulid seega läbida noorkotkaste ja kodutütarde järgukatsed.
Ühel päeval käis lastelaagris Tallinna kinobuss ja lapsed õppisid filmi tegema. Karl-Oliver lausus, et temale meeldiski laagris kõige rohkem filmi tegemine, kus lastel endil tuli välja mõelda stsenaarium ning sellest valmisid kohe ka reaalsed videod. Väga põnev oli ka ümbrikumäng, mis toimus selliselt, et igal võistkonnal oli oma värv ja nad pidid kaardi abil vastavat värvi nööriga tähistatud paikadest üles leidma ümbrikud, mis olid peidetud kivihunnikute alla, kaevatud maasse, riputatud puu otsa jne. Kui võistkond oli kõik ümbrikud üles leidnud, võis need avada. Ümbrikes olid pusletükid, millest sai kokku näo või grimassi, mida kõik võistkonnad pidid proovima järele teha. Oli võimalik ka õhupüssist ja ragulkast lasta.
Onni ehitamine
Muude tegevuste vahel jätkus poistel aega ka onni ehitamiseks, mis tehti kuivanud kraavi ja kus kasutati sõnajala- ja puuoksi. Korraldati ka töötubasid, mida juhendasid lastelaagrist välja kasvanud viis noort inimest. Nemad küsisid Vaike Nikluselt, kas nad tõesti ka ise kunagi samasugused lapsed olid.
Vaiblas olleski võeti ette üks rattamatk Valma seiklusparki, kus lapsed said vastavalt võimetele proovida ronimisoskust kolmel erineva raskusastmega rajal. Karl-Oliver tunnistas, et talle osutus esimene ronimisrada liialt raskeks ning ta loobus poole peal sellest jõukatsumisest. Ronimisradadest hoopis ohtlikum oli tegelikult jalgratastega sõitmine mööda Tartu-Viljandi maanteed. Et sel ajal olid juba käimas jalgpallilahingud kauges Brasiilias, võeti nende mängude vaatamiseks Vaiblasse kaasa ka suurema ekraaniga teler.
Vaike Nikluse sõnul oli neil kaasas mitu autokärutäit asju, ilma milleta poleks laagris läbi saanud. Süüa tegi laagrilistele selle ala professionaal Kalli Kadastik ja lapsed olid toiduga väga rahul.
Ilmad olid aga laagri ajal jahedad, isegi lund ja rahet sadas. Vaike Niklus kinnitas, et kui laagrit on kaheteistkümnel suvel läbi viidud, ei saa seda ka aasta pärast tegemata jätta.
i
TOOMAS REINPÕLD
